kolmas kord

Veel üks tühi päev nelja seina vahel. Valge lagi. Valged seinad. Valge lumi sadas ka maha. Sellised on minu päevad. Mustad ööd ja valged päevad. Maailm on must-valge.

teine kord

teist korda ei tule

esimene kord

Vahepeal jääb mulje, nagu inimesi kutsutaksegi enda juurde selleks, et saada seda head tunnet, mis tekib siis, kui nad lahkuvad. Selline sain-vabaks tunne. Nüüd on nii hea üksi kodus olla, võtan riided ära ja kuulan salaja koledat muusikat... Homme kutsun jälle kedagi külla, kelle ees mõttetult viisakas olla... Maailm kutsub samamoodi teisi külla. Põhiliselt on inimesed nagu maailma lemmikloomad, jooksevad ringi, ei saa midagi aru, aga liputavad saba, kui maailm neile süüa ja mänguasju pakub. Aga mina ja mõned teised oleme külalised... Meie saame ka korra süüa, aga kaua sa ikka võõrast toidad. Endalgi on vastik teise kulul elada...

õhtuti on ideaalne

päike paistab mu tuppa tavaliselt hommikuti, kui kell on alles kolm. esialgu on kõik alati nii ilus ja nii soe, et ei tahakski enam kunagi öösel välja minna. kuid ühel hetkel ei suuda enam, palav hakkab, kui igal hommikul ärkan, tekk põrandal, juuksed naha külge kleepunud. ei taha enam päikest oma tuppa. õues ei saa päeviti rahu, igal pool näen, iseenda toas, kuhugi ei ole pääsu... aga kuu paistab mu tuppa tavaliselt öösiti, kui kell on alles kolm. esialgu on alati kõik nii lummav ja nii müstiline. et ei tahaksi enam kunagi päevavalgust näha. kuid ühel hetkel ei suuda enam, külm hakkab.

tähestik lõppeb tegelt paberi keskel

ma pole üheski suhtes mitte üheski suhtes
pole mõjutatud
pole kohustatud
ma ei saa ära minna, sest ma ei kaoks kuhugi, jääksin alles, vaid teises kohas
on hämar, on soe, ma naeratan, sest mitte miski ei loe

see

lõpeta mõtlemine ja taasühenda oma kujutlusvõime lahtitulnud juhtmeotsad

Tere, Helen!

Ma ärkan hommikul üles. Hommik algab minu jaoks kell 3. Lähen kööki ja teen endale teed. Tee sisse panen mett, tavaliselt 2 lusikatäit. Teelusika. Ma olen sellel ajal tavaliselt üksi kodus. Siis ma istun aknast väljapoole ja vaatan aknast sisse. Ma ei näe oma köögis kedagi teist, aga ma näen iseenda peegelpilti. Ja sellest piisab. Me oleme üpris sarnased, ainult et seespool istuv mina on läbipaistev. Läbi selle enda näen ust, millest keegi veel sisse ei astu. Kuid kui astuks, näeks mina teda esimesena. Seespoolne istub ju seljaga. Nii et kõik on minu teha - selle väljaspoolse minu. Vaatan seal köögi aknalaual istuvat iseenda teist kuju ning puudutan oma vasaku nimetissõrmega tema täpselt samasugust sõrme. Kõik on minu kätes. Kui mina naeratan oma seespoolsele minule, naeratab tema vastu.

.

Rannaliival kõndides kägistas mind minu enese rätik. Ihu riidest kuivataja, mille ise kaasa olin võtnud, püüdis mind nüüd mõrvata. Abistav kaaslane osutus reeturiks, külmavereliseks vaenlaseks, kes tahtis vaid maitsta oma riidest keeleotsaga mu kannatusi. Vaevu hingeldades rabelesin rätiku salakavalast kurjast haardest, rebides katki ka ta enda, sõbraks peetud rätiku, ja petetud armastuse. Kiskusin äraandja kalkvel silmade ja vihaga ribadeks, jättes liivale maha nirisema valu ja vere.

Oh, oleks ma sel päeval aimanud, et rätik, truu sõber, vaid selleks mu kaela ümbert kõvasti kinni võttis, et tema lihtsalt minusse nii kiindunud oli...

Mina olen kaisumõmmi.

Ma istun toanurgas ja vaatan oma klaasist silmadega, kuidas mu omanik oma uute sõpradega laua ümber istub. Ta pakub teed kahele jänkule, üks neist on roosa ja teine helesinine, hallile ühe silmaga pisikesele koerale, veidrale karvutule ja paksule olendile, kes sarnaneb veidi mu omanikuga, kellegi teisega sealt laua ümbert ta võrreldav ei ole. Nüüd võtab mu omanik välja korvi, mille sisse on ilusasti asetatud erinevates toonides muffinid. Ta paneb igale külalisele ühe neist muffinitest taldriku peale. Mulle ta muffinit ei paku. Mina istun nurgas, silmad klaasistunult toimuvat jälgimas. Mul on imelik tunne ninas ja kurgus. Ma pole iialgi varem nii tundnud. Mu omanik vaatab mind hetkeks, kuid pöörab siis pilgu taas roosale jänesele, kellega tal elav vestlus pooleli oli jäänud. Ta silmab mind uuesti, kuid seekord juba sihilikult ning ta naeratab oma ilusat naeratust, mis mulle kõige armsamaks on saanud. Ta liigub mulle lähemale. Ma tunnen, kuidas mu vatist süda sees hüppama hakkab. Ma värisen üle kere ootusärevusest ja ülimast rõõmutundest. Ta tuleb minu juurde ning küsib sõbralikult, mida mina siin nurgas teen. Ma arvan, et ta tahab mind enda lauda kutsuda. Ta võtab tugeva haardega mu jalast kinni ning avab sahtli. Tal on minu jaoks vist mingi üllatus sinna sahtli peidetud! Kuid sahtel on tühi. Ta surub mu paari järsu liigutusega sahtlisse kägarasse ning sulgeb selle hirmsa pauguga. Mul pole sahtlis õhku. Ma ei saa enam hingata. Ma tunnen, kuidas mu mõte aeglustub ning keha tuimaks muutub. Ja see, mis mulle jääb, on vaid pimedus...

heade mõtete linn

Käisin täna õhtul Kaidil haiglas külas. Ta oli nii ilus. Tal oli seljas haigla poolt antud pidžaama ja ta punased juuksed olid lohakalt patsi visatud. Ta nägi nii hoolitsemata välja tegelikult, aga ta oskab olla kuidagi lohakalt ilus... 

Ma ei viinud talle täna lilli. Ma ei käinud täna lillepoes, muidu oleksin seda teinud. Aga ma viisin mingisuguseid komme.

Kui ma otsisin sissepääsu haiglasse, möödusin ma ühest võrkaiast, mille sees kõndisid samasugustes pidžaamades mehed.

"Mine varju! Jookse räästa alla, ma võlun vihma välja!" hüüdis üks neist. Mul oli kohati naljakas neid seal aias jälgida, kuid põhiliselt oli see siiski väga kurb. Mul oli Kaidist nii kahju. Ta ei ole ju hull, miks ta peab siin olema?

Ma tean küll, et Kaidile ei meeldi, kui temast hale on, aga mis parata. Lihtsalt on.

Sisenesin haiglasse. Valvelauas istus tuima näoga mees, kes peale kolmandat küsimist suvatses mulle täiskasvanute osakonda teed juhatada.

Vajutasin nuppu. Trr! Uks avanes, sisenesin üleni valgesse üsna tühja ruumi.

"See ei ole võimalik! See EI OLE võimalik!" hüüdis Kaidi diivanilt püsti hüpates, "Ma ei uskunud, et sa tuled!"

-"Miks ma ei oleks pidanud tulema? Ma ju lubasin sulle, et esimesel võimalusel..."

"Jah, aga mina lasin sind küll üle. Ma ei roninudki Haapsallu, kuigi ma sulle seda lubasin."

Ma ei süüdistanud teda. Ma tean enam-vähem, mis tal kodus toimub. Teda ei saa järelvalveta jätta. Ulatasin talle kommipaki, mille ta kiiruga oma palatisse viis, sest muidu võetakse see talt ära.

"Kuidas sul siin seltskond on?"

-"Mina ja kolm skisofreenikut. See on õudne! Üks lõhkus mu tooli ära."

See tundus tõepoolest õudne. Veel õudsem oli mõte, et Kaidi siin on. Ta ei ole tõepoolest hull.

Seejärel nägin ühte pidžaamas ilusat noort neiut, kes käis ukselt-uksele ning korrutas endamisi tõsiasja, et seepi ei ole.

"Kaidi, tead mis ma teada sain?"

Kaidi kummardus mulle lähemale.

"Seepi ei ole," sosistasin talle.

Kaidi naeris ja leidis, et ma võiksin seda sama juttu minna õele rääkima, siis saaksime siin koos elada...

Aga see kõik praegu selleks.

Seebiotsijast skisofreenikuneiu ütles mulle, et ma olen kingadest juusteni ja juustest kingadeni ilus ja omapärane. Ma ei osanud muud öelda, peale aitähaitähaitähi, kuigi ma oleksin võinud teda tema aususe ja siiruse eest lõputult ja südamest tänada. Oleksin võinud talle öelda, et mul on nii hea meel, et ta seda mulle ütleb. Aga mul ei olnud sellel hetkel tõesti rohkem sõnu... Natuke kahju hakkas.

Then there are times when you just wonder, what a world we live in.

I was currently trying to figure out where to hide the dead body when i heard my door ring, I thought of running away but then i remembered my mother's words when she said not to run away from my problems. The fear of the potential police officers behind my door was growing bigger. I sneaked quietly to the window to see if my fear is reasoned, but then i saw the weirdest thing i had ever seen in my life...

Did the police really think i wouldn't recognize the secret agent behind that bio-hazard suit or did I really meet my destiny?

"I felt the compulsive urge to ring your door bell and greet you with a beehive while wearing a bio-hazard suit. Please don't take that offensively, it's one of my customs", he said.

"Who are you? What do you want? Better yet... Wh-wh-what are you doing with my sanity?! Give it back at once, otherwise I will have pet hamster trained in the arts of hamster-kyudo to rid your existence."

"Who am I? What do I want? These are the questions which are even more difficult to answer than the most famous question I've heard from school:

"Why did the chicken cross the road?"

I don't know the answer. Neither did the chicken...

Maybe I were the chicken who just wanted to cross the road. For no reason, that would answer everything. Me, having no aim what so ever, just crossing the road of life to see if there is something better to see. No, I didn't like the side of the road I was standing. Some kind of strange and giant desire was taking over me... To get to the other side. Why? Aint I afraid of the unknown? Maybe. But that was still better than nothing, I was ready to take that risk. I've got nothing to lose, I thought. I was blind. Why don't people see what they've got before they lose it?

I know I am offtopic. You told me to give back your sanity but the truth is, I already buried it to my backyard... There was no going back..."

"Wait," I stopped him, "Do you remember you breathe? It sucks when you remember this. You have a control over it... And you notice it. Same thing with blinking or swallowing. I don't know, just saying. Just remembered myself..."

It sucks that people don't listen to eachother.

I didn't notice how cold it was until today either.

Must just be my imagination.

But as I type this, I've lost track of my keystrokes, the flurry of fingers, hit or miss, as blinding and confusing as it is, I can assure you its no mere joke. It feels rather strange but nice, to be typing in rhyme and rhyme alike, whimsical may be the meaning, but that's a cue that the brain needs some ventilating.

Ma alkohoolin sinust

Oli hommik, kell kümme.

Ootasin kannatamatult aega, et saaks võtta su sülle.

Sisenesin poodi, valik sinust oli lai, 

tahtsin kõike, tahtsin üleni, võtsin nii palju, kui sain.

Veinina lasid mul juua sind alla, 

viskina täitsid mu põhjatut klaasi. 

Nüüd kibeda viinana kurku sind kallan, 

langenud olen ma joomarlusfaasi.

Oled mu brändi ja oled sangria, 

ma tean, et tarbin sind liialt.

Ma olen sust haige, sa tekitad sõltuvust, 

end sinuga täidan, kuni silme eest must.

Ma tean, seda varjata on ääretult raske, 

sama ääretu, kui on mu veinipokaal.

Ma joon sind, mu kaste,

kuni jätab mind tasakaal.

Hommikul ärkan, mul jälle on paha,

kuid lihtsam on võtta juurde, kui jätta sind maha.

Kell peagi saab kümme, vahin osuteid kellal.

Jooksen jällegi poodi, võtan sülle su hellalt...

sa meeldid mulle, aga mulle ei meeldi su teod

Kontrollin iga päev neliteist korda mõlemale poole esiuksest välja, et kedagi ei tuleks. Igal õhtul pööran pead 180 kraadi ukse suunas, sest ehk keegi tuli sealt. Ja seejärel iga akna suunas.

Kontroll.

Tulnukad tulevad.

Kontrollin iga päev kakskümmend korda sinu märkmeid teadmiseks, et sa veel ei sureks. Igal õhtul pööran sulle oma pisikeses elus tähelepanu 180 korda minutis, sest ehk suudan su kustutada peast.

Kontroll.

Kedagi ei tule.

hajumine

Istusin metsas pehmel samblal, vaatasin pilvi ja... Kaotasin kõik mõtted oma peast. Imelik, aga mul on neid. Kuulatasin hääli oma peas, lasin neil seal keerelda edasi-tagasi ja tagurpidi, kuni vaigistasin nad täielikult ja viskasin nad minema. Lamasin seal sedasi veel tükk aega. Telefon helises.

little boxes all the same

Ma ärkasin. Ma ei suutnud maailmast oma kompimismeelega jagu saada. Üritasin oma tiibu sirutada, kuid need olid muutunud tuimaks, nagu ripuksid suured sulekogumid mu keha küljes lihtsalt niisama, olles minust mõjutamatud. Tahtsin püsti tõusta, kuid mu vasak jalg oli millegi alla kinni jäänud. Vaatasin otsivalt ringi, kuid silmapiiril ei paistnud kedagi olevat. Proovisin jalga välja tõmmata, kuid olin muutunud liiga nõrgaks. Verd oli palju mu kehast välja tilkunud, nii et kõik pisut virvendas ja mullitas mu silme ees. Puud hakkasid üksteisega kokku sulama, taevas muutus lainetavaks mereks. Arvasin end isegi paari kala nägemas. Võtsin oma jõunatukese kokku ning tõmbasin jala välja. Õigemini selle, mis sellest veel alles oli: see oli öö jooksul deformeerunud suureks ovaalseks tömbiks, mille peal elasid sipelgad oma elu. Vihma hakkas sadama. Vaatasin üles taevasse, kuid sellest oligi tõepoolest saanud meri. Vett voolas mu peale tohutu survega. Kõik hakkas kõikuma. Maa ja meri hakkasid oma kohti vahetama, kõikudes esmalt ühele, seejärel teisele poole. Hoidsin kramplikult ühest puujuurest kinni, isegi teadmata, kuidas see mind päästa suudaks. Puud rebenesid ning kukkusid alla merre. Ma rippusin õhus, püüdes mitte lahti lasta ning põhjatusse sügavikku kukkuda. Ma ei suutnud enam kinni hoida, lasin endal langeda teadmatusse, suurde veekeerisesse.

Ma lendasin pikalt, isegi nii pikalt, et kaotasin ajataju. Võisin sedasi allapoole söösta mitmeid päevi. Kukkusin raskelt ühe vee peal ulpiva hiiglasliku puu peale. Kõikjal valitses kaos: meri oli täis katkiseid maju ning pilbasteks puid, kuid mitte ühtegi hingelist polnud läheduses. Veel mitte. See tundus mulle nagu mingisuguses unenäos. Oleksin arvanud, et kõik toimuv on vaid nägemus tulenevalt mu suurest verekaotusest, kui see poleks nii reaalne tundunud. Ma ei tea, kui kaua ma seal sedasi ulpinud olin. Mu tiivad olid küljest rebenenud ning ma nägin ainult ühe silmaga. Mul oli nii painajalikult valus, et valu ei tundunud enam valuna, see oli asendunud lihtsalt ebamugavustundega. Lõpuks ometi märkasin endast umbes paarkümmend meetrit eemal parvega triivivat kogu. Proovisin appi karjuda, kuid ei suutnud. Selles kohas polekski nagu õhuliikumist toimunud, sest mu hääl ei kõlanud ka mitte sosinana. Leidsin enda kõrvalt mingi kivitaolise asja ning viskasin selle siis seilava varju poole. Ta pidi mind nägema, sest ta hakkas minu suunas liikuma.

Siis ma neid esimest korda nägingi. Neid silmi. Kogu ilm täitus valguse ja iluga, ja mul oli valus. Nende silmade valgus põletas mu haavu nagu soolhape. Kogu ei liikunud enam mulle lähemale. Ta jälgis lummatult neid piltilusaid silmi, mis me vahele olid ilmunud. Viimased kaugenesid tasa, liueldes aeglaselt veepinnal, tekitades õrnu laineid. Need olid tõesti ilusad. Ma oleksin arvatavasti neid pikemalt uurinud, kui see kõrvetav valgus mind nii hulluks poleks ajanud. Tundsin rõvedat lõhna, mis meenutas mulle kõrbenud liha ja mäda. Seda see oligi, avastasin, kui märkasin oma kehapinnalt tõusmas kuuma auru ning haavadest tumedat löga välja voolamas. Kogu oli eemaldunud juba liiga kaugele, et anda mulle lootust sellest kohast elusana välja saada. Ta oli just kui hüpnotiseeritud neist ebamäärast värvi silmadest. Lahkudes koos nendega viis ta kaasa ka mu ainukese pääsemisvõimaluse.

"Tahad, ma aitan su siit minema?" Nägin teda sellel korral juba üpris lähedalt. Tal olid sügavad näojooned, mis viitasid elutarkusele ning paljukogenud hingele.

"Tahan," laususin mina.

"Ma aitan sind, aga mitte veel."

Ta oli jälle kadunud. Hakkasin vajuma üha suuremasse teadmatusse, siledast veest oli saanud keeris, mis mu äsja paranema hakanud haavad taas lahti tiris, kaasates üüratut piina, mis oli tugevam kõigist eelnevaist läbielatuist. Mul oli surmahirm. "Aga ta ju lubas mind aidata, mida ma kardan? Aga miks ta siis lahkus? Äkki on ta juba mind unustanud?" Mu mõtted keerlesid peas nagu vurr, aina kiiremini ja segasemalt. Vajusin aina sügavamale veepõhja, mind ümbritses järjest suurem segadus. Teadmatus. Õhu puudus. Hirm. Valu. Igatsus. Lootus.

Nägin taaskord neid silmi. Reaalselt või mälestustes, ma ei teadnud. Ma ei taibanud enam midagi. Olin jõudnud teadmatuse põhja.

kas kõigel peab pealkiri olema?

Istusin rõdul. Tekk oli ümber, sestet tuul oli külm. Sulgesin silmad, üks ja kaks ja kolm, nüüd suur sissehingamine, üks ja kaks ja, hingasin välja. Silmi veel ei avanud, sest muidu oleks kogu maailm sinine tundunud. Sügavale sisse, varbaotsteni välja liikus õhk minu enese sees, tundsin ja nägin ja hingasin välja. Pikalt, rahulikult. Nüüd kiiremini, üks kaks kolm neli kolm kaks üks... ja välja. Avasin silmad. Maailm oligi sinine, nagu ma arvasin. Nägin õhu liikumist silme ees, nägin puude peal täppe ja lõpetasin hingamise.

. <--- must pipar

vat mis välja tuli

o, kastraat!

eluonimeliköör

elu on ime 

lik

öör

aga on ju

Mõtle, mis protsess käib?

Mõtlemisprotsess käib.