Kell sai juba neli. Ma pole veel oma madratsilt tõusnud, vaatan oma aknast välja, mille kardinapuu on alla kukkunud ja õnnetud kruviaugud koguvad akna kohal tolmu. Mitte midagi ei liigu. Isegi vihmatilgad on klaasidel paigal, ei voola, ei saja juurde. On vaid liikumatus.
Suvi on järjekordselt läbi saanud.
