Mitte ühtegi teist hinge kohates olen enda oma vaakumas, muljutult vastu sammalt, mis ei kuulu mulle, üritan sulada surujate käte vahel pisikeseks, peaaegu märkamatuks veepiisaks, tõestamaks oma ebardunud eksistentsi.
Enda silmis küll aga selle absoluutset puudumist.
Minuga pole midagi juhtunud. Selles kogu müsteerium peitubki.
Selles, ja minu deliiriumis, mis pole õieti mu enda omagi.
Võin pea anda selle eest, et oma südant mul enam ammugi anda ei ole.
