Po

Ostsin täna turult pulgakommi. Po silmad muutusid mõne aja pärast pisikesteks märklaudadeks, keskel punane täpp ja äärtes tumesinised ringid.

Suhteliselt kole vaatepilt.

Las ma värvin sind punaseks.

Inimesed on kõik kunstnikud, südamekunstnikud, meil kõigil on pintsel ja leidub inimesi, kes lasevad endi südamed üle värvida. Kuid korraga saab tavaliselt töötada vaid üks. Ja kui see värske värvikiht on selle südame peal, täpselt selle inimese värvi (või siis erksam, olenevalt sellest, kas inimene on illusioonidelooja või realist), kes selle sinna on endast maha jätnud, siis see püsib. Võib püsida mitmeid aastaid. Aastakümneid. Kuid mõnikord hakkab ebakvaliteetne värv tuhmuma. Ja siis kooruma. Paljud püüavad seda värvi ise maha kraapida, kuid inimküünised on liialt haprad ja ebatäiuslikud selleks, et ise sellega hakkama saada. Mahakraabitud värvitükid ei kao sealt kuhugi, vaid elavad edasi moonutatul kujul. Ning tuleb uus kunstnik, uus pintsel, esimene naeratus, uus värvikiht, unustamine, meenutamine, naermine ning ühel hetkel arvadki end ülesaanud olevat, kuid siis tuleb vihm ning viimane kunstik on olnud hooletu ning võõbanud värviga, mis ei ole veekindel. Ja uue alt tuleb kõik vana taaskord välja. Vana värv on juba jõudnud sisse imbuda ning selle eemaldamist ei soodusta mitte miski muu, kui...


aeg

kui kõik inimesed oleks nagu teie, siis ei oleks keegi nagu teie

Kui ma oleksin mõrvar siis õrnalt sosistaks su kõrva musti mõtteid määrdund tõrva oma suu ma suruksin kiretult vastu su huult (ja lausuks) you're only alive because I like you.

____________

& nimbuseks 

selle mäe tipus 

on sinu ebainimlikkus