Isa käed hakkavad värisema, ta peopesad tõmbuvad higiseks ning ta silmad muutuvad punaseks, kui ta mind kohvikus laua taga vaatab. Mul on temast kahju. Ma ei suuda talle otsa vaadata. Ma tunnen, kuidas pisarad mööda mu põski alla veerevad ning oma teekonna mu pükstele kukkudes lõpetavad. Ta ei tea, et ma nutan, sest mul temast kahju on, ta arvab, et ma olen endiselt eilse pärast šokis ning hirmul. Et ma kardan neid. Emast mul kahju ei ole. Eilne öö muutis meid kõiki 20 aastat vanemaks. Ka mina tunnen end vana prostituudina, või siis nunnana, kes saab teada, et Jumal on nagu jõuluvana või hambahaldjas, kes ei tea enam, millesse uskuda.
"Mul on sinust kahju," ütlen lõpuks. Isa toob mulle salvrätikuid, ta on mureliku näoga ning tal on raske isegi salfasid käes hoida. Ta püüab mind lohutada, räägi vähemalt midagigi, ükskõik millest, ära vaiki. Ma ei suuda rääkida. Mul ei tule sõnad üle huulte, ma olen liiga väsinud, et isegi üritada.
Ma vaatan punkti. Lause on lõppenud, kuid mina vahin ikka veel seda punkti, mis selle lause lõppu on istutatud. Ma ei saa edasi lugeda, sest ma kuulan ema juttu. Salaja, mitte avalikult. Ta ei tohi teada, et ma teda kuulan, sest muidu ta ei räägiks enam. Ta räägib isale, et ma ei saa absoluutselt aru, et ma midagi valesti olen teinud. Ta ei tea, ära räägi asjadest, millest sa midagi ei tea, palun, oleksin tahtnud talle öelda. Ma ei öelnud midagi. Ma ei suutnud ikka veel rääkida. Nad ei taha mind. Ma kordasin seda mõtet mitmeid kordi. Ma ei taha neid ka. Ma ei taha iseennast. Ma pole ammu nii vaikne olnud. Ma olen täna võib-olla ainult 5 lauset öelnud. Ma muutun selliseks nagu Rain. Rain on alates sellest ajast vait, mil ta kasuisa teda vägistas. Aga mind ei vägistanud kellegi kasuisa, vaid eilne õhtu. Ma ei tea isegi, mis kellaajal võisid need aktid aset leida. Ausalt öeldes on mul natuke ähmased mälestused, nagu oleks need juhtunud aastaid tagasi. Ja veel kaks korda ühe õhtu jooksul. Ma nutsin seal ka, politseinik käskis mul rahuneda, ta oli malbe naisterahvas, ta ütles ühele kolleegist karmimale meesterahvale, et ta haiglasse helistaks, seda ma mäletan selgelt. Kuid haigla ei võtnud vastu. Õnneks, vist. Mulle ei pakutud isegi paberit, millega ma saaks oma nägu kuivatada. Vend vaatas mind. Ta oli mures. Või oli tal häbi. Ta pidi sellel õhtul mulle kaks korda järele tulema, mind anti tema vastutusele, kuid ma sattusin sinna ikkagi tagasi. Imelik mõelda, nagu ei saaks vend minuga hakkama.
Järsku kiilusid kõik mõtted kinni. Mul on nii paljust kirjutada, kuid ma tunnen, et ma ei oska enam. Eilne oli kauem, kui mitu aastat järjestikku. Eilne oli omamoodi. Homme saab sellest üleeilne ning kunagi juba ammu unustatud halb päev, mida ei ole vaja enam meelde tuletada. Pigistan silmad kinni ja ootan, et kõik kähku ära läheks. Ilma minuta. Palun palun palun palun möödu möödu möödu möödu.
