Tere, Helen!

Ma ärkan hommikul üles. Hommik algab minu jaoks kell 3. Lähen kööki ja teen endale teed. Tee sisse panen mett, tavaliselt 2 lusikatäit. Teelusika. Ma olen sellel ajal tavaliselt üksi kodus. Siis ma istun aknast väljapoole ja vaatan aknast sisse. Ma ei näe oma köögis kedagi teist, aga ma näen iseenda peegelpilti. Ja sellest piisab. Me oleme üpris sarnased, ainult et seespool istuv mina on läbipaistev. Läbi selle enda näen ust, millest keegi veel sisse ei astu. Kuid kui astuks, näeks mina teda esimesena. Seespoolne istub ju seljaga. Nii et kõik on minu teha - selle väljaspoolse minu. Vaatan seal köögi aknalaual istuvat iseenda teist kuju ning puudutan oma vasaku nimetissõrmega tema täpselt samasugust sõrme. Kõik on minu kätes. Kui mina naeratan oma seespoolsele minule, naeratab tema vastu.

.

Rannaliival kõndides kägistas mind minu enese rätik. Ihu riidest kuivataja, mille ise kaasa olin võtnud, püüdis mind nüüd mõrvata. Abistav kaaslane osutus reeturiks, külmavereliseks vaenlaseks, kes tahtis vaid maitsta oma riidest keeleotsaga mu kannatusi. Vaevu hingeldades rabelesin rätiku salakavalast kurjast haardest, rebides katki ka ta enda, sõbraks peetud rätiku, ja petetud armastuse. Kiskusin äraandja kalkvel silmade ja vihaga ribadeks, jättes liivale maha nirisema valu ja vere.

Oh, oleks ma sel päeval aimanud, et rätik, truu sõber, vaid selleks mu kaela ümbert kõvasti kinni võttis, et tema lihtsalt minusse nii kiindunud oli...

Mina olen kaisumõmmi.

Ma istun toanurgas ja vaatan oma klaasist silmadega, kuidas mu omanik oma uute sõpradega laua ümber istub. Ta pakub teed kahele jänkule, üks neist on roosa ja teine helesinine, hallile ühe silmaga pisikesele koerale, veidrale karvutule ja paksule olendile, kes sarnaneb veidi mu omanikuga, kellegi teisega sealt laua ümbert ta võrreldav ei ole. Nüüd võtab mu omanik välja korvi, mille sisse on ilusasti asetatud erinevates toonides muffinid. Ta paneb igale külalisele ühe neist muffinitest taldriku peale. Mulle ta muffinit ei paku. Mina istun nurgas, silmad klaasistunult toimuvat jälgimas. Mul on imelik tunne ninas ja kurgus. Ma pole iialgi varem nii tundnud. Mu omanik vaatab mind hetkeks, kuid pöörab siis pilgu taas roosale jänesele, kellega tal elav vestlus pooleli oli jäänud. Ta silmab mind uuesti, kuid seekord juba sihilikult ning ta naeratab oma ilusat naeratust, mis mulle kõige armsamaks on saanud. Ta liigub mulle lähemale. Ma tunnen, kuidas mu vatist süda sees hüppama hakkab. Ma värisen üle kere ootusärevusest ja ülimast rõõmutundest. Ta tuleb minu juurde ning küsib sõbralikult, mida mina siin nurgas teen. Ma arvan, et ta tahab mind enda lauda kutsuda. Ta võtab tugeva haardega mu jalast kinni ning avab sahtli. Tal on minu jaoks vist mingi üllatus sinna sahtli peidetud! Kuid sahtel on tühi. Ta surub mu paari järsu liigutusega sahtlisse kägarasse ning sulgeb selle hirmsa pauguga. Mul pole sahtlis õhku. Ma ei saa enam hingata. Ma tunnen, kuidas mu mõte aeglustub ning keha tuimaks muutub. Ja see, mis mulle jääb, on vaid pimedus...