.

Rannaliival kõndides kägistas mind minu enese rätik. Ihu riidest kuivataja, mille ise kaasa olin võtnud, püüdis mind nüüd mõrvata. Abistav kaaslane osutus reeturiks, külmavereliseks vaenlaseks, kes tahtis vaid maitsta oma riidest keeleotsaga mu kannatusi. Vaevu hingeldades rabelesin rätiku salakavalast kurjast haardest, rebides katki ka ta enda, sõbraks peetud rätiku, ja petetud armastuse. Kiskusin äraandja kalkvel silmade ja vihaga ribadeks, jättes liivale maha nirisema valu ja vere.

Oh, oleks ma sel päeval aimanud, et rätik, truu sõber, vaid selleks mu kaela ümbert kõvasti kinni võttis, et tema lihtsalt minusse nii kiindunud oli...