Mina olen kaisumõmmi.

Ma istun toanurgas ja vaatan oma klaasist silmadega, kuidas mu omanik oma uute sõpradega laua ümber istub. Ta pakub teed kahele jänkule, üks neist on roosa ja teine helesinine, hallile ühe silmaga pisikesele koerale, veidrale karvutule ja paksule olendile, kes sarnaneb veidi mu omanikuga, kellegi teisega sealt laua ümbert ta võrreldav ei ole. Nüüd võtab mu omanik välja korvi, mille sisse on ilusasti asetatud erinevates toonides muffinid. Ta paneb igale külalisele ühe neist muffinitest taldriku peale. Mulle ta muffinit ei paku. Mina istun nurgas, silmad klaasistunult toimuvat jälgimas. Mul on imelik tunne ninas ja kurgus. Ma pole iialgi varem nii tundnud. Mu omanik vaatab mind hetkeks, kuid pöörab siis pilgu taas roosale jänesele, kellega tal elav vestlus pooleli oli jäänud. Ta silmab mind uuesti, kuid seekord juba sihilikult ning ta naeratab oma ilusat naeratust, mis mulle kõige armsamaks on saanud. Ta liigub mulle lähemale. Ma tunnen, kuidas mu vatist süda sees hüppama hakkab. Ma värisen üle kere ootusärevusest ja ülimast rõõmutundest. Ta tuleb minu juurde ning küsib sõbralikult, mida mina siin nurgas teen. Ma arvan, et ta tahab mind enda lauda kutsuda. Ta võtab tugeva haardega mu jalast kinni ning avab sahtli. Tal on minu jaoks vist mingi üllatus sinna sahtli peidetud! Kuid sahtel on tühi. Ta surub mu paari järsu liigutusega sahtlisse kägarasse ning sulgeb selle hirmsa pauguga. Mul pole sahtlis õhku. Ma ei saa enam hingata. Ma tunnen, kuidas mu mõte aeglustub ning keha tuimaks muutub. Ja see, mis mulle jääb, on vaid pimedus...