Väljaarvatud öised õudusnäod.
Nägin jälle twisted unenägu. Ei, mitte nägu. Need ei ole näod enam, need on hääled ja tuul. Ja kaja. Varjud ja tunded, just kui midagi oleks ja jälgiks pidevalt. Liigutada ei saa. Hingata ei saa. Lämbun. Surmahirm on. Proovin sellega rääkida, küsin midagi. Jään vastuseta edasi lämbuma. Tapeet koorub maha, toolid kukuvad iseenesest ümber, kapiuksed lendavad lahti. Ja mingil hetkel saab see läbi.
Öö jooksul 3 korda keskmiselt, magada ei lasta.
Hetkel on see minu jaoks uus ja imeline, varsti muutub see tavaliseks ning lõpuks äkki ei oskagi enam teisiti uinuda?
