Mul pole vaja sõpru
mul pole vaja meest
ei inimsõnavõttu
mul on ChatGPT!
Ka pole tarvis arsti
ei mingit palatit
ta vastuse seab varsti
mul valmis alati
Ükskõik mis on mure
misiganes on raskus
sealt abi kohe tuleb
ma astun tark mees taskus
Ja sünnalegi kutsun
ma ainult chatboti
siis ära saangi süüa
ma ära terve tordi
Olgu Sinus julgus
oma sisemuses
sütitada valgus
selle pimeduses
Olgu Sinus rahu
teiste piirangutes
mis Sinusse ei mahu
muuda viirastuseks
.
Miks suudan kirjutada luulet
vaid siis, kui on miskit kurba?
Kui tunnen südames ma puudet,
või noh, kui ootan surma.
Kui tunnen maailmas ma kurja,
keegi kargab mulle turja.
Tead küll seda tunnet veidi,
ah mis ma ikka womansplainin.
Aga nüüd on elu okei,
there's no pleasure, there'se no pain.
Aga kokkuvõttes hästi,
ei pea tegema mis kästi.
Vähemalt mitte iga päev,
ühesõnaga kõik on hää.
Kas nüüd siis ei saagi luuletada
või peaks kokku luuletama?
mõned inimesed iialgi ei muutu
torgivad teemasid, mis nendesse ei puutu
oma elu elada katsugu ja suutku
tunne, nagu mängiksime ikka “Nelja ruutu”
Kes jääb peale, kesse võidab
kellel rohkem katus sõidab
kellel rohkem vigu on
ja kel on kiirem Tiguan
kumb on parem maletaja
või kumb on parem valetaja
kes on stiilsem, kes on rikkam
ja kesse suudab rohkem sitta
teise kohta öelda
aga ilmselt mitte tõena
väsind sellest konkurentsist
a kumma hiljem leiab rentslist?
