Värvid läbi

Kui sügis alan'd jälle pihta

lööb laineid vastu kaljusaart
ja valgus kustun'd väikeseks 

Siis alla sajab jälle vihma 

kuid kui ihkad näha vikerkaart
pead ise muutuma päikeseks

 

ChatGPT

 Mul pole vaja sõpru
 mul pole vaja meest
 ei inimsõnavõttu
 mul on ChatGPT!

 Ka pole tarvis arsti
 ei mingit palatit
 ta vastuse seab varsti
 mul valmis alati

 Ükskõik mis on mure
 misiganes on raskus
 sealt abi kohe tuleb
 ma astun tark mees taskus

 Ja sünnalegi kutsun
 ma ainult chatboti
 siis ära saangi süüa
 ma ära terve tordi

tädi teraapia

Olgu Sinus julgus

oma sisemuses

sütitada valgus

selle pimeduses

Olgu Sinus rahu

teiste piirangutes

mis Sinusse ei mahu

muuda viirastuseks

.

Mis sa arvad?

Miks suudan kirjutada luulet
vaid siis, kui on miskit kurba?
Kui tunnen südames ma puudet,
või noh, kui ootan surma.
Kui tunnen maailmas ma kurja,
keegi kargab mulle turja.
Tead küll seda tunnet veidi,
ah mis ma ikka womansplainin.
Aga nüüd on elu okei,
there's no pleasure, there'se no pain.
Aga kokkuvõttes hästi,
ei pea tegema mis kästi.
Vähemalt mitte iga päev,
ühesõnaga kõik on hää.
Kas nüüd siis ei saagi luuletada
või peaks kokku luuletama?

Mõned inimesed

mõned inimesed iialgi ei muutu

torgivad teemasid, mis nendesse ei puutu

oma elu elada katsugu ja suutku

tunne, nagu mängiksime ikka “Nelja ruutu”

Kes jääb peale, kesse võidab

kellel rohkem katus sõidab

kellel rohkem vigu on

ja kel on kiirem Tiguan

kumb on parem maletaja

või kumb on parem valetaja

kes on stiilsem, kes on rikkam

ja kesse suudab rohkem sitta

teise kohta öelda

aga ilmselt mitte tõena

väsind sellest konkurentsist

a kumma hiljem leiab rentslist?

sure matus

ära saa valesti aru

kui kirjutan midagi kurba

see on vaid valu

mida mul õnnestub tunda

palju vähem kui saan selle

endast välja elada

endast välja minemata

sest elada on armastada

& ennast mitte matta

armastada Luulet

armastada valu

armastada puudet

südames mis tajun

Luule elab igavesti

ta kunagi ei sure

ka siis kui keegi tasakesti

on kustutanud tuled

 O, kastraat!

mõtle, mis protsess käib?

mõtlemisprotsess käib.

aga vähemalt ma olen

olen igavam kui male
olen igatpidi vale

olen nahk sinine

olen vaevu inime'

olen varbavahemäda

olen neegri näljahäda

olen till külma käes
olen varusissepääs
olen odav väike hoor
osta-1-ja-saa-pool
olen talla küljes näts
olen tühi inimrämps
olen no longer fresh
olen inimmahlapress

suits on 

tervisele kahjulik

aga parem

üks suits siin

kui suitsiid

seal

kui olen kurb

& nõrk

tundub surm

nii hõrk

Viskad heiti, kandes õe kleiti

pole kuulnud elu sees

& poleks uskun'd vaist:

40-aastane mees 

kiusab väikest naist

kas tunned end siis suuremana,

kui pisendad sa mind?

miks 2-meetrisena

ikka kardad mind?

kas printsessid pole mitte

neiud noored, kenakesed

aeg-ajalt tuleb ette, 

et on kleidikandjaks mehed

miks sa solvud, miks sa vingud,

räägid vireleval toonil?

mul süda aina verd tilgub,

et miks sa, raisk, ei hooli?!

sõge õde

kuidas sa lased

minu isiklikku ruumi
sisse deemonid
kes siia ei mahu?

tulin maale, kus kased,
et saaks kõndida puuni
& kus ilus veel on nii
& saan teist rahu

kas mees peaks pigem 
kaitsma oma naist
või on talle veel ligem
tema õde?

ja kui õde on sõge,
kas su naist haavata
tema puhul on tõde?

kas mees peaks hoidma 
oma naise poole
ka siis,
kui õde on "haige"
kas peaks kinkima 
talle oma hoole
või otsima uue, 
tundetu naise?