hajumine

Istusin metsas pehmel samblal, vaatasin pilvi ja... Kaotasin kõik mõtted oma peast. Imelik, aga mul on neid. Kuulatasin hääli oma peas, lasin neil seal keerelda edasi-tagasi ja tagurpidi, kuni vaigistasin nad täielikult ja viskasin nad minema. Lamasin seal sedasi veel tükk aega. Telefon helises.

little boxes all the same

Ma ärkasin. Ma ei suutnud maailmast oma kompimismeelega jagu saada. Üritasin oma tiibu sirutada, kuid need olid muutunud tuimaks, nagu ripuksid suured sulekogumid mu keha küljes lihtsalt niisama, olles minust mõjutamatud. Tahtsin püsti tõusta, kuid mu vasak jalg oli millegi alla kinni jäänud. Vaatasin otsivalt ringi, kuid silmapiiril ei paistnud kedagi olevat. Proovisin jalga välja tõmmata, kuid olin muutunud liiga nõrgaks. Verd oli palju mu kehast välja tilkunud, nii et kõik pisut virvendas ja mullitas mu silme ees. Puud hakkasid üksteisega kokku sulama, taevas muutus lainetavaks mereks. Arvasin end isegi paari kala nägemas. Võtsin oma jõunatukese kokku ning tõmbasin jala välja. Õigemini selle, mis sellest veel alles oli: see oli öö jooksul deformeerunud suureks ovaalseks tömbiks, mille peal elasid sipelgad oma elu. Vihma hakkas sadama. Vaatasin üles taevasse, kuid sellest oligi tõepoolest saanud meri. Vett voolas mu peale tohutu survega. Kõik hakkas kõikuma. Maa ja meri hakkasid oma kohti vahetama, kõikudes esmalt ühele, seejärel teisele poole. Hoidsin kramplikult ühest puujuurest kinni, isegi teadmata, kuidas see mind päästa suudaks. Puud rebenesid ning kukkusid alla merre. Ma rippusin õhus, püüdes mitte lahti lasta ning põhjatusse sügavikku kukkuda. Ma ei suutnud enam kinni hoida, lasin endal langeda teadmatusse, suurde veekeerisesse.

Ma lendasin pikalt, isegi nii pikalt, et kaotasin ajataju. Võisin sedasi allapoole söösta mitmeid päevi. Kukkusin raskelt ühe vee peal ulpiva hiiglasliku puu peale. Kõikjal valitses kaos: meri oli täis katkiseid maju ning pilbasteks puid, kuid mitte ühtegi hingelist polnud läheduses. Veel mitte. See tundus mulle nagu mingisuguses unenäos. Oleksin arvanud, et kõik toimuv on vaid nägemus tulenevalt mu suurest verekaotusest, kui see poleks nii reaalne tundunud. Ma ei tea, kui kaua ma seal sedasi ulpinud olin. Mu tiivad olid küljest rebenenud ning ma nägin ainult ühe silmaga. Mul oli nii painajalikult valus, et valu ei tundunud enam valuna, see oli asendunud lihtsalt ebamugavustundega. Lõpuks ometi märkasin endast umbes paarkümmend meetrit eemal parvega triivivat kogu. Proovisin appi karjuda, kuid ei suutnud. Selles kohas polekski nagu õhuliikumist toimunud, sest mu hääl ei kõlanud ka mitte sosinana. Leidsin enda kõrvalt mingi kivitaolise asja ning viskasin selle siis seilava varju poole. Ta pidi mind nägema, sest ta hakkas minu suunas liikuma.

Siis ma neid esimest korda nägingi. Neid silmi. Kogu ilm täitus valguse ja iluga, ja mul oli valus. Nende silmade valgus põletas mu haavu nagu soolhape. Kogu ei liikunud enam mulle lähemale. Ta jälgis lummatult neid piltilusaid silmi, mis me vahele olid ilmunud. Viimased kaugenesid tasa, liueldes aeglaselt veepinnal, tekitades õrnu laineid. Need olid tõesti ilusad. Ma oleksin arvatavasti neid pikemalt uurinud, kui see kõrvetav valgus mind nii hulluks poleks ajanud. Tundsin rõvedat lõhna, mis meenutas mulle kõrbenud liha ja mäda. Seda see oligi, avastasin, kui märkasin oma kehapinnalt tõusmas kuuma auru ning haavadest tumedat löga välja voolamas. Kogu oli eemaldunud juba liiga kaugele, et anda mulle lootust sellest kohast elusana välja saada. Ta oli just kui hüpnotiseeritud neist ebamäärast värvi silmadest. Lahkudes koos nendega viis ta kaasa ka mu ainukese pääsemisvõimaluse.

"Tahad, ma aitan su siit minema?" Nägin teda sellel korral juba üpris lähedalt. Tal olid sügavad näojooned, mis viitasid elutarkusele ning paljukogenud hingele.

"Tahan," laususin mina.

"Ma aitan sind, aga mitte veel."

Ta oli jälle kadunud. Hakkasin vajuma üha suuremasse teadmatusse, siledast veest oli saanud keeris, mis mu äsja paranema hakanud haavad taas lahti tiris, kaasates üüratut piina, mis oli tugevam kõigist eelnevaist läbielatuist. Mul oli surmahirm. "Aga ta ju lubas mind aidata, mida ma kardan? Aga miks ta siis lahkus? Äkki on ta juba mind unustanud?" Mu mõtted keerlesid peas nagu vurr, aina kiiremini ja segasemalt. Vajusin aina sügavamale veepõhja, mind ümbritses järjest suurem segadus. Teadmatus. Õhu puudus. Hirm. Valu. Igatsus. Lootus.

Nägin taaskord neid silmi. Reaalselt või mälestustes, ma ei teadnud. Ma ei taibanud enam midagi. Olin jõudnud teadmatuse põhja.