Istun rannas kodu lähedal, mõtlen vaadeldes vaikselt & tasasevalt liikuvaid laineid, et kuidas on elu sedasi läinud. Kuhu on minu elulained mind kandnud. Miks just sellesse randa. Kas minu jaoks on üldse ruumi.
Miks suudavad olla lained nõnda rahulikud & mina seda mitte. Miks ma ei saa lihtsalt nautida seda, mis mul selle liiva peal istudes olemas on. Miks ometi on nii, et mina kardan sind kaotada. Iga kord, kui sa mu peale pahandad. Kui sa mind eemale tõukad. Kui sa mind välja viskad. Kui ma nutan & sa jätad mind üksi minu kurbusega. Kui ma tahan olla ainult kõike head eelkõige sinu jaoks, aga sa seda märgata ei taha.
Kuidas suudavad lained vahel tormikeerises olla nii marud, kuid päev hiljem jälle nõnda rahulikud. Nagu midagi poleks olnud. Nagu poleks olnud tormi, äikest, vihma. Lihtsalt edasi olla omaenda tasakaalus & vaikuses.
Kuidas suudavad olla lained nõnda rahulikud & sina seda mitte. Miks sa ei saa lihtsalt nautida seda, mis sul selle linna sees elades olemas on. Miks ometi on nii, et sina ei karda mind kaotada. Iga kord, kui sa mu peale pahandad. Kui sa mind eemale tõukad. Kui sa mind välja viskad. Kui ma nutan & sa jätad mind üksi minu kurbusega. Kui ma tahan olla ainult kõike head eelkõige sinu jaoks, siis miks sa mind kaotada ei karda?
Kas minu jaoks on üldse ruumi?
teisipäev, 11. juuli 2017
Tellimine:
Postitused (Atom)
Mõned inimesed
mõned inimesed iialgi ei muutu torgivad teemasid, mis nendesse ei puutu oma elu elada katsugu ja suutku tunne, nagu mängiksime ikka “Nelja r...
-
Vahepeal jääb mulje, nagu inimesi kutsutaksegi enda juurde selleks, et saada seda head tunnet, mis tekib siis, kui nad lahkuvad. Selline sa...
-
täna öösel ilmnes tõde on mu vanaema rase isal sünnib vend või õde ma saan uue sugulase kuid vanaema pole ammu toonud lapsi ilmale ei tea ka...
-
laman pimedas metsas kus mullane pinnas mõtlen sinust kes sa oled seal linnas siin tumedust matavad tähed mõni alles sünnib, mõni just sureb...