õhtuti on ideaalne

päike paistab mu tuppa tavaliselt hommikuti, kui kell on alles kolm. esialgu on kõik alati nii ilus ja nii soe, et ei tahakski enam kunagi öösel välja minna. kuid ühel hetkel ei suuda enam, palav hakkab, kui igal hommikul ärkan, tekk põrandal, juuksed naha külge kleepunud. ei taha enam päikest oma tuppa. õues ei saa päeviti rahu, igal pool näen, iseenda toas, kuhugi ei ole pääsu... aga kuu paistab mu tuppa tavaliselt öösiti, kui kell on alles kolm. esialgu on alati kõik nii lummav ja nii müstiline. et ei tahaksi enam kunagi päevavalgust näha. kuid ühel hetkel ei suuda enam, külm hakkab.

tähestik lõppeb tegelt paberi keskel

ma pole üheski suhtes mitte üheski suhtes
pole mõjutatud
pole kohustatud
ma ei saa ära minna, sest ma ei kaoks kuhugi, jääksin alles, vaid teises kohas
on hämar, on soe, ma naeratan, sest mitte miski ei loe

see

lõpeta mõtlemine ja taasühenda oma kujutlusvõime lahtitulnud juhtmeotsad