Sada tuhat aastat kiiresti läbi aja näen sõdu näen valu näen surnuid näen leina näen jumalast lohutust otsivaid inimrususid pärast suurt katastroofi,eijumal ei loonud inimestinimene lõi jumalaja näen helgelt ebaselget kahvaturohelist udupilve, kurameerinmõtlen paljust, mõtlen hetkest, mõtlen eilsest ja homsest ja üldse,ei mõtlegi hetkeksja mõtlen et milleks mõelda kui tilgun läbi tihedalt augustatud sõela kui hinganebaselget helget kahvaturohelist udukogu ja kogu udu on järsku hajun'dja ma tajun, et ma tahan tagasi sinna,aga praegu ei saa veel minna.võib-olla homme.