Miks suudan kirjutada luulet
vaid siis, kui on miskit kurba?
Kui tunnen südames ma puudet,
või noh, kui ootan surma.
Kui tunnen maailmas ma kurja,
keegi kargab mulle turja.
Tead küll seda tunnet veidi,
ah mis ma ikka womansplainin.
Aga nüüd on elu okei,
there's no pleasure, there'se no pain.
Aga kokkuvõttes hästi,
ei pea tegema mis kästi.
Vähemalt mitte iga päev,
ühesõnaga kõik on hää.
Kas nüüd siis ei saagi luuletada
või peaks kokku luuletama?
teisipäev, 25. märts 2025
Mis sa arvad?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Värvid läbi
Kui sügis alan'd jälle pihta lööb laineid vastu kaljusaart ja valgus kustun'd väikeseks Siis alla sajab jälle vihma kuid kui ihkad...
-
kuidas sa lased minu isiklikku ruumi sisse deemonid kes siia ei mahu? tulin maale, kus kased, et saaks kõndida puuni & kus ilus veel on ...
-
istun haiglas pole midagi selles paigas mida sinagi ei teaks istun haiglas pole miskit selles paigas mida kisti välja peast ainult laman...
-
Istun rannas kodu lähedal, mõtlen vaadeldes vaikselt & tasasevalt liikuvaid laineid, et kuidas on elu sedasi läinud. Kuhu on minu elulai...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar