Miks suudan kirjutada luulet
vaid siis, kui on miskit kurba?
Kui tunnen südames ma puudet,
või noh, kui ootan surma.
Kui tunnen maailmas ma kurja,
keegi kargab mulle turja.
Tead küll seda tunnet veidi,
ah mis ma ikka womansplainin.
Aga nüüd on elu okei,
there's no pleasure, there'se no pain.
Aga kokkuvõttes hästi,
ei pea tegema mis kästi.
Vähemalt mitte iga päev,
ühesõnaga kõik on hää.
Kas nüüd siis ei saagi luuletada
või peaks kokku luuletama?
teisipäev, 25. märts 2025
Mis sa arvad?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
ChatGPT
Mul pole vaja sõpru mul pole vaja meest ei inimsõnavõttu mul on ChatGPT! Ka pole tarvis arsti ei mingit palatit ta vastuse seab varst...
-
kuidas sa lased minu isiklikku ruumi sisse deemonid kes siia ei mahu? tulin maale, kus kased, et saaks kõndida puuni & kus ilus veel on ...
-
Istun rannas kodu lähedal, mõtlen vaadeldes vaikselt & tasasevalt liikuvaid laineid, et kuidas on elu sedasi läinud. Kuhu on minu elulai...
-
Vahepeal jääb mulje, nagu inimesi kutsutaksegi enda juurde selleks, et saada seda head tunnet, mis tekib siis, kui nad lahkuvad. Selline sa...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar