heade mõtete linn

Käisin täna õhtul Kaidil haiglas külas. Ta oli nii ilus. Tal oli seljas haigla poolt antud pidžaama ja ta punased juuksed olid lohakalt patsi visatud. Ta nägi nii hoolitsemata välja tegelikult, aga ta oskab olla kuidagi lohakalt ilus... 

Ma ei viinud talle täna lilli. Ma ei käinud täna lillepoes, muidu oleksin seda teinud. Aga ma viisin mingisuguseid komme.

Kui ma otsisin sissepääsu haiglasse, möödusin ma ühest võrkaiast, mille sees kõndisid samasugustes pidžaamades mehed.

"Mine varju! Jookse räästa alla, ma võlun vihma välja!" hüüdis üks neist. Mul oli kohati naljakas neid seal aias jälgida, kuid põhiliselt oli see siiski väga kurb. Mul oli Kaidist nii kahju. Ta ei ole ju hull, miks ta peab siin olema?

Ma tean küll, et Kaidile ei meeldi, kui temast hale on, aga mis parata. Lihtsalt on.

Sisenesin haiglasse. Valvelauas istus tuima näoga mees, kes peale kolmandat küsimist suvatses mulle täiskasvanute osakonda teed juhatada.

Vajutasin nuppu. Trr! Uks avanes, sisenesin üleni valgesse üsna tühja ruumi.

"See ei ole võimalik! See EI OLE võimalik!" hüüdis Kaidi diivanilt püsti hüpates, "Ma ei uskunud, et sa tuled!"

-"Miks ma ei oleks pidanud tulema? Ma ju lubasin sulle, et esimesel võimalusel..."

"Jah, aga mina lasin sind küll üle. Ma ei roninudki Haapsallu, kuigi ma sulle seda lubasin."

Ma ei süüdistanud teda. Ma tean enam-vähem, mis tal kodus toimub. Teda ei saa järelvalveta jätta. Ulatasin talle kommipaki, mille ta kiiruga oma palatisse viis, sest muidu võetakse see talt ära.

"Kuidas sul siin seltskond on?"

-"Mina ja kolm skisofreenikut. See on õudne! Üks lõhkus mu tooli ära."

See tundus tõepoolest õudne. Veel õudsem oli mõte, et Kaidi siin on. Ta ei ole tõepoolest hull.

Seejärel nägin ühte pidžaamas ilusat noort neiut, kes käis ukselt-uksele ning korrutas endamisi tõsiasja, et seepi ei ole.

"Kaidi, tead mis ma teada sain?"

Kaidi kummardus mulle lähemale.

"Seepi ei ole," sosistasin talle.

Kaidi naeris ja leidis, et ma võiksin seda sama juttu minna õele rääkima, siis saaksime siin koos elada...

Aga see kõik praegu selleks.

Seebiotsijast skisofreenikuneiu ütles mulle, et ma olen kingadest juusteni ja juustest kingadeni ilus ja omapärane. Ma ei osanud muud öelda, peale aitähaitähaitähi, kuigi ma oleksin võinud teda tema aususe ja siiruse eest lõputult ja südamest tänada. Oleksin võinud talle öelda, et mul on nii hea meel, et ta seda mulle ütleb. Aga mul ei olnud sellel hetkel tõesti rohkem sõnu... Natuke kahju hakkas.