esimene kord

Vahepeal jääb mulje, nagu inimesi kutsutaksegi enda juurde selleks, et saada seda head tunnet, mis tekib siis, kui nad lahkuvad. Selline sain-vabaks tunne. Nüüd on nii hea üksi kodus olla, võtan riided ära ja kuulan salaja koledat muusikat... Homme kutsun jälle kedagi külla, kelle ees mõttetult viisakas olla... Maailm kutsub samamoodi teisi külla. Põhiliselt on inimesed nagu maailma lemmikloomad, jooksevad ringi, ei saa midagi aru, aga liputavad saba, kui maailm neile süüa ja mänguasju pakub. Aga mina ja mõned teised oleme külalised... Meie saame ka korra süüa, aga kaua sa ikka võõrast toidad. Endalgi on vastik teise kulul elada...