Roosilt on langenud viimane õis
ning alles on jäänud vaid nupp.
Mis minuga ometi juhtuda võis?
Olen arglik kui vaikiv nukk.
Kui olin veel laps, muru peal haljal
polnud mul muret, kes näeb või ei näe,
mäletan, jooksin täiesti paljalt,
vahel sipelgapessa torkasin käe.
Lakast sai hüpatud kolm meetrit alla,
et kukkuda pehmesse heina.
Kas sadas lund või vihma kallas,
kunagi toas ei passinud seina.
Ainuke mure küll tol ajal oli,
herned kas juba on kasvand?
Ja ka vahel, kui nägin postiljoni,
kirjasõber kas juba on vastand?
Ilusad, vapramad, lihtsamad ajad,
kui öösel salaja mindud sai metsa.
Ei kartnud turnida lagunevas majas
ega hiljem selle eest saada vitsa.
Kuid lõpuks leidsid ka minu üles
kõiksugu hirmud ja para.
Nüüd neid kannan kiivalt süles
nagu oma ainukest vara.
Aastad on möödunud, vembuvett rüüpan,
enam puu otsagi ei julge ronida.
Ohates uue sigari süütan
juba peaaegu kustunud koniga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar