?

Istun rannas kodu lähedal, mõtlen vaadeldes vaikselt & tasasevalt liikuvaid laineid, et kuidas on elu sedasi läinud. Kuhu on minu elulained mind kandnud. Miks just sellesse randa. Kas minu jaoks on üldse ruumi.

Miks suudavad olla lained nõnda rahulikud & mina seda mitte. Miks ma ei saa lihtsalt nautida seda, mis mul selle liiva peal istudes olemas on. Miks ometi on nii, et mina kardan sind kaotada. Iga kord, kui sa mu peale pahandad. Kui sa mind eemale tõukad. Kui sa mind välja viskad. Kui ma nutan & sa jätad mind üksi minu kurbusega. Kui ma tahan olla ainult kõike head eelkõige sinu jaoks, aga sa seda märgata ei taha.

Kuidas suudavad lained vahel tormikeerises olla nii marud, kuid päev hiljem jälle nõnda rahulikud. Nagu midagi poleks olnud. Nagu poleks olnud tormi, äikest, vihma. Lihtsalt edasi olla omaenda tasakaalus & vaikuses. 

Kuidas suudavad olla lained nõnda rahulikud & sina seda mitte. Miks sa ei saa lihtsalt nautida seda, mis sul selle linna sees elades olemas on. Miks ometi on nii, et sina ei karda mind kaotada. Iga kord, kui sa mu peale pahandad. Kui sa mind eemale tõukad. Kui sa mind välja viskad. Kui ma nutan & sa jätad mind üksi minu kurbusega. Kui ma tahan olla ainult kõike head eelkõige sinu jaoks, siis miks sa mind kaotada ei karda?

Kas minu jaoks on üldse ruumi?

Kõik salajane muutub nähtavaks

ma olen näts
mille närisid läbi
& sülitasid maha
ning mis jäi su talla külge kinni


mis koledaks muutunud
& määrdunud mustaks
mida üritad nüüd nokkida
oma saapa küljest lahti


kuid ükskõik kui palju
sa seda ei üritaks
vist loodan ma hinges
et jääb mingi osa minust
sinu külge ikka
igaveseks kinni

I had a sex dream of you

Ma heidan murule pikali
koos Sinuga
kastesest märjale rohule
Sinu kõrvale

Päike lehvitab meile oma kullast sõrmedega
selgest sinisest taevast
sama selgest kui see,
et oled siin minuga

Me lebame vaikides,
seda sõnad ei muuda
Isegi kui me ei vaata teineteist, 
vaatame samas suunas

Kõik linnud, puud & mardikad
teavad, kes me oleme
& et me oleme siin
ning jätkavad oma laulu loomisest

Ma sulen silmad
sellel murul, Sinu kõrval
ning näen unes,
kuidas loome meie

Nad ei armasta enam teineteist, sai keegi teine neist.

Nii võib juhtuda.

same shit different day

Kell sai juba neli. Ma pole veel oma madratsilt tõusnud, vaatan oma aknast välja, mille kardinapuu on alla kukkunud ja õnnetud kruviaugud koguvad akna kohal tolmu. Mitte midagi ei liigu. Isegi vihmatilgad on klaasidel paigal, ei voola, ei saja juurde. On vaid liikumatus.
Suvi on järjekordselt läbi saanud.

peojärgne depressioon

Kukkusin täna
sügavamale auku
kui see, mille ma rannas kaevasin.
Kuigi vett tuli minust vist sama palju 

kui selles augus
seal rannaliivas

Minu kehast voolab soolast merevett,
et ma saaksin seda juua 

ning seeläbi piineldes janusurma surra

Paradoksana

Deliiriumist ilmutunuid mõtetevõrke punudes, iseennast mustast august läbituna valgesse tükkides, oh kuidas ma tunnen sel hetkel, kuis kõik mu kakssada kuus luud purunevad tükkideks.
Mitte ühtegi teist hinge kohates olen enda oma vaakumas, muljutult vastu sammalt, mis ei kuulu mulle, üritan sulada surujate käte vahel pisikeseks, peaaegu märkamatuks veepiisaks, tõestamaks oma ebardunud eksistentsi. 
Enda silmis küll aga selle absoluutset puudumist. 
Minuga pole midagi juhtunud. Selles kogu müsteerium peitubki.
Selles, ja minu deliiriumis, mis pole õieti mu enda omagi.

Võin pea anda selle eest, et oma südant mul enam ammugi anda ei ole.

✿ڿڰۣ—

otsakord on sama nõme nagu iga muu kordki selles maailmas

🌈

Ma mäletan, et kunagi ma vahepeal ei maganud öösiti. Ja siis hommikul magasin kaua-kaua. 
Või siis juba päeval. 
Aga mul oli lihtsalt režiim sassis, muidu oli ju kõik korras. 
Õhtul ei tulnud järjekordselt und. Istusin netis, suhtlesin. Jalutasin maja peal. Istusin köögis, jõin vett. Vehkisin duššiga lambipirni ees, et näha, kas sellest tuleb vikerkaar või mitte. Ei tulnud. 

minu armastus(t)est

vahel tahaks naerda

lihtsalt, ilma põhjuseta

aga ma vajan veel aega

sest mind võidakse petta...

mul on sees veider tunne, mis meenutab mulle armastust...

aga ma ei tea, kas ma puudutan seest- või väljaspoolt seda armastuse ust...

ilmselt siiski väljast, sest ukselink on külm. Ma pole kindel, kas ma just tulin sellest toast õue ja sulgesin enda järel ukse, kuid pole jõudnud veel kätt ukselingilt tõsta, või olen ma alles sisenemas, kuid pole jõudnud ukselinki alla vajutada. Siin ma seisan, käsi ukselingil, teadmatuses, kas ma olen tulemas või minemas.

ma vist ikkagi tulen alles, sest mul ei ole eriti külm. järelikult pole ma kaua siin külmetanud. aga ma ei taha veel koju minna, sest ma tunnen ennast hästi. mul ei ole paanikahoog, ma ei ole kurb. järelikult juhtus sinu kodus midagi, mis tekitas minus heameelt. kõik oligi võib-olla hästi, kuid siis ma tõusin ja mõtlesin, et lähen koju, et sa tuled mulle järgi ja palud, et ma jääks. Sa ei tulnud mulle järgi, aga ma ei tea, kas mul oleks nüüd peale seda veider uuesti sisse tulla? et teen ukse lahti ja tulen istun teie juurde, keegi viskab mulle õlle näppu ja vaatame kõik koos telekat, vessu voolik käest kätte käies. või juhtub hoopis nii, et ma teen ukse lahti, astun tuppa ja keegi ei paku mulle midagi, mind heidetakse ringist välja ja kõik on ebamugavas seisus, mõtlevad, et ma pidin juba ära minema, miks ma jälle siin olen. ma ei tea, mida sina tahad. sellepärast ma ei julge astuda ühtegi sammu. ei tagasi sinu juurde ega ka edasi kodupoole. sest äkki, kui ma nüüd koju lähen, ei näe ma sind enam kunagi? sa mõtled, et ma läksin ära, sest ma ei viitsinud sinuga olla, et mul hakkas igav ja sa ei söanda minuga uuesti kontakti võtta, arvates, et ma ei taha enam... surun kätt lingi külge, ei julge seda sellelt veel tõsta... käel on jube külm. ma vaevu veel tunnen seda. okei, mõtlesin välja, et lähen sisse. saagu, mis saab. avan ukse..... sa istud põrandal teleka ees, su sõbrad ümberringi kõik ühtäkki pööravad enda pilgud minu poole. ja ma ei saa oma kätt ukselingilt tõsta! see on lingi külge jäätunud, seisan nagu idioot seal, käsi ukselingil, ei astu sisse ega lähe välja...

häbi hakkab, sulgen kiiresti ukse. seisan seal edasi tobeda tundega, kui ma siia jään ja sa ühel hetkel poodi lähed VÕI EI, kui su sõbrad koju hakkavad minema, see tuleb ju üsna varsti, siis mis ma seisan siin lingi küljes edasi või!? 

ma poleks pidanud paigal seisma nii kaua. oleks võinud suvalt sisse kõndida, vaadata, mis saab, või koju minna, sest päevi on ees veel palju. aga ei, mina jäin liiga kauaks mõtlema.

kolmas kord

Veel üks tühi päev nelja seina vahel. Valge lagi. Valged seinad. Valge lumi sadas ka maha. Sellised on minu päevad. Mustad ööd ja valged päevad. Maailm on must-valge.

teine kord

teist korda ei tule

esimene kord

Vahepeal jääb mulje, nagu inimesi kutsutaksegi enda juurde selleks, et saada seda head tunnet, mis tekib siis, kui nad lahkuvad. Selline sain-vabaks tunne. Nüüd on nii hea üksi kodus olla, võtan riided ära ja kuulan salaja koledat muusikat... Homme kutsun jälle kedagi külla, kelle ees mõttetult viisakas olla... Maailm kutsub samamoodi teisi külla. Põhiliselt on inimesed nagu maailma lemmikloomad, jooksevad ringi, ei saa midagi aru, aga liputavad saba, kui maailm neile süüa ja mänguasju pakub. Aga mina ja mõned teised oleme külalised... Meie saame ka korra süüa, aga kaua sa ikka võõrast toidad. Endalgi on vastik teise kulul elada...

õhtuti on ideaalne

päike paistab mu tuppa tavaliselt hommikuti, kui kell on alles kolm. esialgu on kõik alati nii ilus ja nii soe, et ei tahakski enam kunagi öösel välja minna. kuid ühel hetkel ei suuda enam, palav hakkab, kui igal hommikul ärkan, tekk põrandal, juuksed naha külge kleepunud. ei taha enam päikest oma tuppa. õues ei saa päeviti rahu, igal pool näen, iseenda toas, kuhugi ei ole pääsu... aga kuu paistab mu tuppa tavaliselt öösiti, kui kell on alles kolm. esialgu on alati kõik nii lummav ja nii müstiline. et ei tahaksi enam kunagi päevavalgust näha. kuid ühel hetkel ei suuda enam, külm hakkab.

tähestik lõppeb tegelt paberi keskel

ma pole üheski suhtes mitte üheski suhtes
pole mõjutatud
pole kohustatud
ma ei saa ära minna, sest ma ei kaoks kuhugi, jääksin alles, vaid teises kohas
on hämar, on soe, ma naeratan, sest mitte miski ei loe

see

lõpeta mõtlemine ja taasühenda oma kujutlusvõime lahtitulnud juhtmeotsad

Tere, Helen!

Ma ärkan hommikul üles. Hommik algab minu jaoks kell 3. Lähen kööki ja teen endale teed. Tee sisse panen mett, tavaliselt 2 lusikatäit. Teelusika. Ma olen sellel ajal tavaliselt üksi kodus. Siis ma istun aknast väljapoole ja vaatan aknast sisse. Ma ei näe oma köögis kedagi teist, aga ma näen iseenda peegelpilti. Ja sellest piisab. Me oleme üpris sarnased, ainult et seespool istuv mina on läbipaistev. Läbi selle enda näen ust, millest keegi veel sisse ei astu. Kuid kui astuks, näeks mina teda esimesena. Seespoolne istub ju seljaga. Nii et kõik on minu teha - selle väljaspoolse minu. Vaatan seal köögi aknalaual istuvat iseenda teist kuju ning puudutan oma vasaku nimetissõrmega tema täpselt samasugust sõrme. Kõik on minu kätes. Kui mina naeratan oma seespoolsele minule, naeratab tema vastu.

.

Rannaliival kõndides kägistas mind minu enese rätik. Ihu riidest kuivataja, mille ise kaasa olin võtnud, püüdis mind nüüd mõrvata. Abistav kaaslane osutus reeturiks, külmavereliseks vaenlaseks, kes tahtis vaid maitsta oma riidest keeleotsaga mu kannatusi. Vaevu hingeldades rabelesin rätiku salakavalast kurjast haardest, rebides katki ka ta enda, sõbraks peetud rätiku, ja petetud armastuse. Kiskusin äraandja kalkvel silmade ja vihaga ribadeks, jättes liivale maha nirisema valu ja vere.

Oh, oleks ma sel päeval aimanud, et rätik, truu sõber, vaid selleks mu kaela ümbert kõvasti kinni võttis, et tema lihtsalt minusse nii kiindunud oli...

Mina olen kaisumõmmi.

Ma istun toanurgas ja vaatan oma klaasist silmadega, kuidas mu omanik oma uute sõpradega laua ümber istub. Ta pakub teed kahele jänkule, üks neist on roosa ja teine helesinine, hallile ühe silmaga pisikesele koerale, veidrale karvutule ja paksule olendile, kes sarnaneb veidi mu omanikuga, kellegi teisega sealt laua ümbert ta võrreldav ei ole. Nüüd võtab mu omanik välja korvi, mille sisse on ilusasti asetatud erinevates toonides muffinid. Ta paneb igale külalisele ühe neist muffinitest taldriku peale. Mulle ta muffinit ei paku. Mina istun nurgas, silmad klaasistunult toimuvat jälgimas. Mul on imelik tunne ninas ja kurgus. Ma pole iialgi varem nii tundnud. Mu omanik vaatab mind hetkeks, kuid pöörab siis pilgu taas roosale jänesele, kellega tal elav vestlus pooleli oli jäänud. Ta silmab mind uuesti, kuid seekord juba sihilikult ning ta naeratab oma ilusat naeratust, mis mulle kõige armsamaks on saanud. Ta liigub mulle lähemale. Ma tunnen, kuidas mu vatist süda sees hüppama hakkab. Ma värisen üle kere ootusärevusest ja ülimast rõõmutundest. Ta tuleb minu juurde ning küsib sõbralikult, mida mina siin nurgas teen. Ma arvan, et ta tahab mind enda lauda kutsuda. Ta võtab tugeva haardega mu jalast kinni ning avab sahtli. Tal on minu jaoks vist mingi üllatus sinna sahtli peidetud! Kuid sahtel on tühi. Ta surub mu paari järsu liigutusega sahtlisse kägarasse ning sulgeb selle hirmsa pauguga. Mul pole sahtlis õhku. Ma ei saa enam hingata. Ma tunnen, kuidas mu mõte aeglustub ning keha tuimaks muutub. Ja see, mis mulle jääb, on vaid pimedus...

heade mõtete linn

Käisin täna õhtul Kaidil haiglas külas. Ta oli nii ilus. Tal oli seljas haigla poolt antud pidžaama ja ta punased juuksed olid lohakalt patsi visatud. Ta nägi nii hoolitsemata välja tegelikult, aga ta oskab olla kuidagi lohakalt ilus... 

Ma ei viinud talle täna lilli. Ma ei käinud täna lillepoes, muidu oleksin seda teinud. Aga ma viisin mingisuguseid komme.

Kui ma otsisin sissepääsu haiglasse, möödusin ma ühest võrkaiast, mille sees kõndisid samasugustes pidžaamades mehed.

"Mine varju! Jookse räästa alla, ma võlun vihma välja!" hüüdis üks neist. Mul oli kohati naljakas neid seal aias jälgida, kuid põhiliselt oli see siiski väga kurb. Mul oli Kaidist nii kahju. Ta ei ole ju hull, miks ta peab siin olema?

Ma tean küll, et Kaidile ei meeldi, kui temast hale on, aga mis parata. Lihtsalt on.

Sisenesin haiglasse. Valvelauas istus tuima näoga mees, kes peale kolmandat küsimist suvatses mulle täiskasvanute osakonda teed juhatada.

Vajutasin nuppu. Trr! Uks avanes, sisenesin üleni valgesse üsna tühja ruumi.

"See ei ole võimalik! See EI OLE võimalik!" hüüdis Kaidi diivanilt püsti hüpates, "Ma ei uskunud, et sa tuled!"

-"Miks ma ei oleks pidanud tulema? Ma ju lubasin sulle, et esimesel võimalusel..."

"Jah, aga mina lasin sind küll üle. Ma ei roninudki Haapsallu, kuigi ma sulle seda lubasin."

Ma ei süüdistanud teda. Ma tean enam-vähem, mis tal kodus toimub. Teda ei saa järelvalveta jätta. Ulatasin talle kommipaki, mille ta kiiruga oma palatisse viis, sest muidu võetakse see talt ära.

"Kuidas sul siin seltskond on?"

-"Mina ja kolm skisofreenikut. See on õudne! Üks lõhkus mu tooli ära."

See tundus tõepoolest õudne. Veel õudsem oli mõte, et Kaidi siin on. Ta ei ole tõepoolest hull.

Seejärel nägin ühte pidžaamas ilusat noort neiut, kes käis ukselt-uksele ning korrutas endamisi tõsiasja, et seepi ei ole.

"Kaidi, tead mis ma teada sain?"

Kaidi kummardus mulle lähemale.

"Seepi ei ole," sosistasin talle.

Kaidi naeris ja leidis, et ma võiksin seda sama juttu minna õele rääkima, siis saaksime siin koos elada...

Aga see kõik praegu selleks.

Seebiotsijast skisofreenikuneiu ütles mulle, et ma olen kingadest juusteni ja juustest kingadeni ilus ja omapärane. Ma ei osanud muud öelda, peale aitähaitähaitähi, kuigi ma oleksin võinud teda tema aususe ja siiruse eest lõputult ja südamest tänada. Oleksin võinud talle öelda, et mul on nii hea meel, et ta seda mulle ütleb. Aga mul ei olnud sellel hetkel tõesti rohkem sõnu... Natuke kahju hakkas.