heade mõtete linn

Käisin täna õhtul Kaidil haiglas külas. Ta oli nii ilus. Tal oli seljas haigla poolt antud pidžaama ja ta punased juuksed olid lohakalt patsi visatud. Ta nägi nii hoolitsemata välja tegelikult, aga ta oskab olla kuidagi lohakalt ilus... 

Ma ei viinud talle täna lilli. Ma ei käinud täna lillepoes, muidu oleksin seda teinud. Aga ma viisin mingisuguseid komme.

Kui ma otsisin sissepääsu haiglasse, möödusin ma ühest võrkaiast, mille sees kõndisid samasugustes pidžaamades mehed.

"Mine varju! Jookse räästa alla, ma võlun vihma välja!" hüüdis üks neist. Mul oli kohati naljakas neid seal aias jälgida, kuid põhiliselt oli see siiski väga kurb. Mul oli Kaidist nii kahju. Ta ei ole ju hull, miks ta peab siin olema?

Ma tean küll, et Kaidile ei meeldi, kui temast hale on, aga mis parata. Lihtsalt on.

Sisenesin haiglasse. Valvelauas istus tuima näoga mees, kes peale kolmandat küsimist suvatses mulle täiskasvanute osakonda teed juhatada.

Vajutasin nuppu. Trr! Uks avanes, sisenesin üleni valgesse üsna tühja ruumi.

"See ei ole võimalik! See EI OLE võimalik!" hüüdis Kaidi diivanilt püsti hüpates, "Ma ei uskunud, et sa tuled!"

-"Miks ma ei oleks pidanud tulema? Ma ju lubasin sulle, et esimesel võimalusel..."

"Jah, aga mina lasin sind küll üle. Ma ei roninudki Haapsallu, kuigi ma sulle seda lubasin."

Ma ei süüdistanud teda. Ma tean enam-vähem, mis tal kodus toimub. Teda ei saa järelvalveta jätta. Ulatasin talle kommipaki, mille ta kiiruga oma palatisse viis, sest muidu võetakse see talt ära.

"Kuidas sul siin seltskond on?"

-"Mina ja kolm skisofreenikut. See on õudne! Üks lõhkus mu tooli ära."

See tundus tõepoolest õudne. Veel õudsem oli mõte, et Kaidi siin on. Ta ei ole tõepoolest hull.

Seejärel nägin ühte pidžaamas ilusat noort neiut, kes käis ukselt-uksele ning korrutas endamisi tõsiasja, et seepi ei ole.

"Kaidi, tead mis ma teada sain?"

Kaidi kummardus mulle lähemale.

"Seepi ei ole," sosistasin talle.

Kaidi naeris ja leidis, et ma võiksin seda sama juttu minna õele rääkima, siis saaksime siin koos elada...

Aga see kõik praegu selleks.

Seebiotsijast skisofreenikuneiu ütles mulle, et ma olen kingadest juusteni ja juustest kingadeni ilus ja omapärane. Ma ei osanud muud öelda, peale aitähaitähaitähi, kuigi ma oleksin võinud teda tema aususe ja siiruse eest lõputult ja südamest tänada. Oleksin võinud talle öelda, et mul on nii hea meel, et ta seda mulle ütleb. Aga mul ei olnud sellel hetkel tõesti rohkem sõnu... Natuke kahju hakkas.

Then there are times when you just wonder, what a world we live in.

I was currently trying to figure out where to hide the dead body when i heard my door ring, I thought of running away but then i remembered my mother's words when she said not to run away from my problems. The fear of the potential police officers behind my door was growing bigger. I sneaked quietly to the window to see if my fear is reasoned, but then i saw the weirdest thing i had ever seen in my life...

Did the police really think i wouldn't recognize the secret agent behind that bio-hazard suit or did I really meet my destiny?

"I felt the compulsive urge to ring your door bell and greet you with a beehive while wearing a bio-hazard suit. Please don't take that offensively, it's one of my customs", he said.

"Who are you? What do you want? Better yet... Wh-wh-what are you doing with my sanity?! Give it back at once, otherwise I will have pet hamster trained in the arts of hamster-kyudo to rid your existence."

"Who am I? What do I want? These are the questions which are even more difficult to answer than the most famous question I've heard from school:

"Why did the chicken cross the road?"

I don't know the answer. Neither did the chicken...

Maybe I were the chicken who just wanted to cross the road. For no reason, that would answer everything. Me, having no aim what so ever, just crossing the road of life to see if there is something better to see. No, I didn't like the side of the road I was standing. Some kind of strange and giant desire was taking over me... To get to the other side. Why? Aint I afraid of the unknown? Maybe. But that was still better than nothing, I was ready to take that risk. I've got nothing to lose, I thought. I was blind. Why don't people see what they've got before they lose it?

I know I am offtopic. You told me to give back your sanity but the truth is, I already buried it to my backyard... There was no going back..."

"Wait," I stopped him, "Do you remember you breathe? It sucks when you remember this. You have a control over it... And you notice it. Same thing with blinking or swallowing. I don't know, just saying. Just remembered myself..."

It sucks that people don't listen to eachother.

I didn't notice how cold it was until today either.

Must just be my imagination.

But as I type this, I've lost track of my keystrokes, the flurry of fingers, hit or miss, as blinding and confusing as it is, I can assure you its no mere joke. It feels rather strange but nice, to be typing in rhyme and rhyme alike, whimsical may be the meaning, but that's a cue that the brain needs some ventilating.

Ma alkohoolin sinust

Oli hommik, kell kümme.

Ootasin kannatamatult aega, et saaks võtta su sülle.

Sisenesin poodi, valik sinust oli lai, 

tahtsin kõike, tahtsin üleni, võtsin nii palju, kui sain.

Veinina lasid mul juua sind alla, 

viskina täitsid mu põhjatut klaasi. 

Nüüd kibeda viinana kurku sind kallan, 

langenud olen ma joomarlusfaasi.

Oled mu brändi ja oled sangria, 

ma tean, et tarbin sind liialt.

Ma olen sust haige, sa tekitad sõltuvust, 

end sinuga täidan, kuni silme eest must.

Ma tean, seda varjata on ääretult raske, 

sama ääretu, kui on mu veinipokaal.

Ma joon sind, mu kaste,

kuni jätab mind tasakaal.

Hommikul ärkan, mul jälle on paha,

kuid lihtsam on võtta juurde, kui jätta sind maha.

Kell peagi saab kümme, vahin osuteid kellal.

Jooksen jällegi poodi, võtan sülle su hellalt...

sa meeldid mulle, aga mulle ei meeldi su teod

Kontrollin iga päev neliteist korda mõlemale poole esiuksest välja, et kedagi ei tuleks. Igal õhtul pööran pead 180 kraadi ukse suunas, sest ehk keegi tuli sealt. Ja seejärel iga akna suunas.

Kontroll.

Tulnukad tulevad.

Kontrollin iga päev kakskümmend korda sinu märkmeid teadmiseks, et sa veel ei sureks. Igal õhtul pööran sulle oma pisikeses elus tähelepanu 180 korda minutis, sest ehk suudan su kustutada peast.

Kontroll.

Kedagi ei tule.

hajumine

Istusin metsas pehmel samblal, vaatasin pilvi ja... Kaotasin kõik mõtted oma peast. Imelik, aga mul on neid. Kuulatasin hääli oma peas, lasin neil seal keerelda edasi-tagasi ja tagurpidi, kuni vaigistasin nad täielikult ja viskasin nad minema. Lamasin seal sedasi veel tükk aega. Telefon helises.

little boxes all the same

Ma ärkasin. Ma ei suutnud maailmast oma kompimismeelega jagu saada. Üritasin oma tiibu sirutada, kuid need olid muutunud tuimaks, nagu ripuksid suured sulekogumid mu keha küljes lihtsalt niisama, olles minust mõjutamatud. Tahtsin püsti tõusta, kuid mu vasak jalg oli millegi alla kinni jäänud. Vaatasin otsivalt ringi, kuid silmapiiril ei paistnud kedagi olevat. Proovisin jalga välja tõmmata, kuid olin muutunud liiga nõrgaks. Verd oli palju mu kehast välja tilkunud, nii et kõik pisut virvendas ja mullitas mu silme ees. Puud hakkasid üksteisega kokku sulama, taevas muutus lainetavaks mereks. Arvasin end isegi paari kala nägemas. Võtsin oma jõunatukese kokku ning tõmbasin jala välja. Õigemini selle, mis sellest veel alles oli: see oli öö jooksul deformeerunud suureks ovaalseks tömbiks, mille peal elasid sipelgad oma elu. Vihma hakkas sadama. Vaatasin üles taevasse, kuid sellest oligi tõepoolest saanud meri. Vett voolas mu peale tohutu survega. Kõik hakkas kõikuma. Maa ja meri hakkasid oma kohti vahetama, kõikudes esmalt ühele, seejärel teisele poole. Hoidsin kramplikult ühest puujuurest kinni, isegi teadmata, kuidas see mind päästa suudaks. Puud rebenesid ning kukkusid alla merre. Ma rippusin õhus, püüdes mitte lahti lasta ning põhjatusse sügavikku kukkuda. Ma ei suutnud enam kinni hoida, lasin endal langeda teadmatusse, suurde veekeerisesse.

Ma lendasin pikalt, isegi nii pikalt, et kaotasin ajataju. Võisin sedasi allapoole söösta mitmeid päevi. Kukkusin raskelt ühe vee peal ulpiva hiiglasliku puu peale. Kõikjal valitses kaos: meri oli täis katkiseid maju ning pilbasteks puid, kuid mitte ühtegi hingelist polnud läheduses. Veel mitte. See tundus mulle nagu mingisuguses unenäos. Oleksin arvanud, et kõik toimuv on vaid nägemus tulenevalt mu suurest verekaotusest, kui see poleks nii reaalne tundunud. Ma ei tea, kui kaua ma seal sedasi ulpinud olin. Mu tiivad olid küljest rebenenud ning ma nägin ainult ühe silmaga. Mul oli nii painajalikult valus, et valu ei tundunud enam valuna, see oli asendunud lihtsalt ebamugavustundega. Lõpuks ometi märkasin endast umbes paarkümmend meetrit eemal parvega triivivat kogu. Proovisin appi karjuda, kuid ei suutnud. Selles kohas polekski nagu õhuliikumist toimunud, sest mu hääl ei kõlanud ka mitte sosinana. Leidsin enda kõrvalt mingi kivitaolise asja ning viskasin selle siis seilava varju poole. Ta pidi mind nägema, sest ta hakkas minu suunas liikuma.

Siis ma neid esimest korda nägingi. Neid silmi. Kogu ilm täitus valguse ja iluga, ja mul oli valus. Nende silmade valgus põletas mu haavu nagu soolhape. Kogu ei liikunud enam mulle lähemale. Ta jälgis lummatult neid piltilusaid silmi, mis me vahele olid ilmunud. Viimased kaugenesid tasa, liueldes aeglaselt veepinnal, tekitades õrnu laineid. Need olid tõesti ilusad. Ma oleksin arvatavasti neid pikemalt uurinud, kui see kõrvetav valgus mind nii hulluks poleks ajanud. Tundsin rõvedat lõhna, mis meenutas mulle kõrbenud liha ja mäda. Seda see oligi, avastasin, kui märkasin oma kehapinnalt tõusmas kuuma auru ning haavadest tumedat löga välja voolamas. Kogu oli eemaldunud juba liiga kaugele, et anda mulle lootust sellest kohast elusana välja saada. Ta oli just kui hüpnotiseeritud neist ebamäärast värvi silmadest. Lahkudes koos nendega viis ta kaasa ka mu ainukese pääsemisvõimaluse.

"Tahad, ma aitan su siit minema?" Nägin teda sellel korral juba üpris lähedalt. Tal olid sügavad näojooned, mis viitasid elutarkusele ning paljukogenud hingele.

"Tahan," laususin mina.

"Ma aitan sind, aga mitte veel."

Ta oli jälle kadunud. Hakkasin vajuma üha suuremasse teadmatusse, siledast veest oli saanud keeris, mis mu äsja paranema hakanud haavad taas lahti tiris, kaasates üüratut piina, mis oli tugevam kõigist eelnevaist läbielatuist. Mul oli surmahirm. "Aga ta ju lubas mind aidata, mida ma kardan? Aga miks ta siis lahkus? Äkki on ta juba mind unustanud?" Mu mõtted keerlesid peas nagu vurr, aina kiiremini ja segasemalt. Vajusin aina sügavamale veepõhja, mind ümbritses järjest suurem segadus. Teadmatus. Õhu puudus. Hirm. Valu. Igatsus. Lootus.

Nägin taaskord neid silmi. Reaalselt või mälestustes, ma ei teadnud. Ma ei taibanud enam midagi. Olin jõudnud teadmatuse põhja.

kas kõigel peab pealkiri olema?

Istusin rõdul. Tekk oli ümber, sestet tuul oli külm. Sulgesin silmad, üks ja kaks ja kolm, nüüd suur sissehingamine, üks ja kaks ja, hingasin välja. Silmi veel ei avanud, sest muidu oleks kogu maailm sinine tundunud. Sügavale sisse, varbaotsteni välja liikus õhk minu enese sees, tundsin ja nägin ja hingasin välja. Pikalt, rahulikult. Nüüd kiiremini, üks kaks kolm neli kolm kaks üks... ja välja. Avasin silmad. Maailm oligi sinine, nagu ma arvasin. Nägin õhu liikumist silme ees, nägin puude peal täppe ja lõpetasin hingamise.

. <--- must pipar

vat mis välja tuli

o, kastraat!

eluonimeliköör

elu on ime 

lik

öör

aga on ju

Mõtle, mis protsess käib?

Mõtlemisprotsess käib.

bipolarbear

Sada tuhat aastat kiiresti läbi aja näen sõdu näen valu näen surnuid näen leina näen jumalast lohutust otsivaid inimrususid pärast suurt katastroofi, ei jumal ei loonud inimest inimene lõi jumala ja näen helgelt ebaselget kahvaturohelist udupilve, kurameerin mõtlen paljust, mõtlen hetkest, mõtlen eilsest ja homsest ja üldse, ei mõtlegi hetkeks ja mõtlen et milleks mõelda kui tilgun läbi tihedalt augustatud sõela kui hingan ebaselget helget kahvaturohelist udukogu ja kogu udu on järsku hajun'd ja ma tajun, et ma tahan tagasi sinna, aga praegu ei saa veel minna. võib-olla homme.

olen inimmahlapress. olen no longer fresh.

Ma olen liiga täis. Ma ei mahuta enam rohkem. Võiksin kõik üleliigse laiali jagada, aga mul ei ole, kellele jagada. Kõik on samamoodi täis. Või parasjagu mittetühjad. Mul on kellelegi rohkem anda, kui mul kunagi olnud on, ma võiksin ära anda kõik ja veel juurde tuua, kõik võin ära anda, kogu maailma, kuid valu võtan endale. Seda ma kogun, et täita tühjenevat ruumi minus eneses. Tühi olla ongi valu. Hullem, kui see, mille sa mulle annad. Ma hoiaksin seda siis eneses, et sa selle unustaksid. Kuid me ei saaks mitte kunagi koos enam teineteisele silma vaadata, sest siis sulle tuleks see meelde. Sest see voolaks mu silmadest, hingest, totrusest ja tõest. Minu tõest,

ja kõigist neist

võiksin kokku panna puzzle

Po

Ostsin täna turult pulgakommi. Po silmad muutusid mõne aja pärast pisikesteks märklaudadeks, keskel punane täpp ja äärtes tumesinised ringid.

Suhteliselt kole vaatepilt.

Las ma värvin sind punaseks.

Inimesed on kõik kunstnikud, südamekunstnikud, meil kõigil on pintsel ja leidub inimesi, kes lasevad endi südamed üle värvida. Kuid korraga saab tavaliselt töötada vaid üks. Ja kui see värske värvikiht on selle südame peal, täpselt selle inimese värvi (või siis erksam, olenevalt sellest, kas inimene on illusioonidelooja või realist), kes selle sinna on endast maha jätnud, siis see püsib. Võib püsida mitmeid aastaid. Aastakümneid. Kuid mõnikord hakkab ebakvaliteetne värv tuhmuma. Ja siis kooruma. Paljud püüavad seda värvi ise maha kraapida, kuid inimküünised on liialt haprad ja ebatäiuslikud selleks, et ise sellega hakkama saada. Mahakraabitud värvitükid ei kao sealt kuhugi, vaid elavad edasi moonutatul kujul. Ning tuleb uus kunstnik, uus pintsel, esimene naeratus, uus värvikiht, unustamine, meenutamine, naermine ning ühel hetkel arvadki end ülesaanud olevat, kuid siis tuleb vihm ning viimane kunstik on olnud hooletu ning võõbanud värviga, mis ei ole veekindel. Ja uue alt tuleb kõik vana taaskord välja. Vana värv on juba jõudnud sisse imbuda ning selle eemaldamist ei soodusta mitte miski muu, kui...


aeg

kui kõik inimesed oleks nagu teie, siis ei oleks keegi nagu teie

Kui ma oleksin mõrvar siis õrnalt sosistaks su kõrva musti mõtteid määrdund tõrva oma suu ma suruksin kiretult vastu su huult (ja lausuks) you're only alive because I like you.

____________

& nimbuseks 

selle mäe tipus 

on sinu ebainimlikkus

Häbi, mille ees ei ole lohutust.

Isa käed hakkavad värisema, ta peopesad tõmbuvad higiseks ning ta silmad muutuvad punaseks, kui ta mind kohvikus laua taga vaatab. Mul on temast kahju. Ma ei suuda talle otsa vaadata. Ma tunnen, kuidas pisarad mööda mu põski alla veerevad ning oma teekonna mu pükstele kukkudes lõpetavad. Ta ei tea, et ma nutan, sest mul temast kahju on, ta arvab, et ma olen endiselt eilse pärast šokis ning hirmul. Et ma kardan neid. Emast mul kahju ei ole. Eilne öö muutis meid kõiki 20 aastat vanemaks. Ka mina tunnen end vana prostituudina, või siis nunnana, kes saab teada, et Jumal on nagu jõuluvana või hambahaldjas, kes ei tea enam, millesse uskuda.
"Mul on sinust kahju," ütlen lõpuks. Isa toob mulle salvrätikuid, ta on mureliku näoga ning tal on raske isegi salfasid käes hoida. Ta püüab mind lohutada, räägi vähemalt midagigi, ükskõik millest, ära vaiki. Ma ei suuda rääkida. Mul ei tule sõnad üle huulte, ma olen liiga väsinud, et isegi üritada.
Ma vaatan punkti. Lause on lõppenud, kuid mina vahin ikka veel seda punkti, mis selle lause lõppu on istutatud. Ma ei saa edasi lugeda, sest ma kuulan ema juttu. Salaja, mitte avalikult. Ta ei tohi teada, et ma teda kuulan, sest muidu ta ei räägiks enam. Ta räägib isale, et ma ei saa absoluutselt aru, et ma midagi valesti olen teinud. Ta ei tea, ära räägi asjadest, millest sa midagi ei tea, palun, oleksin tahtnud talle öelda. Ma ei öelnud midagi. Ma ei suutnud ikka veel rääkida. Nad ei taha mind. Ma kordasin seda mõtet mitmeid kordi. Ma ei taha neid ka. Ma ei taha iseennast. Ma pole ammu nii vaikne olnud. Ma olen täna võib-olla ainult 5 lauset öelnud. Ma muutun selliseks nagu Rain. Rain on alates sellest ajast vait, mil ta kasuisa teda vägistas. Aga mind ei vägistanud kellegi kasuisa, vaid eilne õhtu. Ma ei tea isegi, mis kellaajal võisid need aktid aset leida. Ausalt öeldes on mul natuke ähmased mälestused, nagu oleks need juhtunud aastaid tagasi. Ja veel kaks korda ühe õhtu jooksul. Ma nutsin seal ka, politseinik käskis mul rahuneda, ta oli malbe naisterahvas, ta ütles ühele kolleegist karmimale meesterahvale, et ta haiglasse helistaks, seda ma mäletan selgelt. Kuid haigla ei võtnud vastu. Õnneks, vist. Mulle ei pakutud isegi paberit, millega ma saaks oma nägu kuivatada. Vend vaatas mind. Ta oli mures. Või oli tal häbi. Ta pidi sellel õhtul mulle kaks korda järele tulema, mind anti tema vastutusele, kuid ma sattusin sinna ikkagi tagasi. Imelik mõelda, nagu ei saaks vend minuga hakkama.
Järsku kiilusid kõik mõtted kinni. Mul on nii paljust kirjutada, kuid ma tunnen, et ma ei oska enam. Eilne oli kauem, kui mitu aastat järjestikku. Eilne oli omamoodi. Homme saab sellest üleeilne ning kunagi juba ammu unustatud halb päev, mida ei ole vaja enam meelde tuletada. Pigistan silmad kinni ja ootan, et kõik kähku ära läheks. Ilma minuta. Palun palun palun palun möödu möödu möödu möödu.

tule katsu mind, kui pehme ja mädanend ma olen... kui noor

Tahaks kosmoses elada. Kõik oleks siis nii lähedal. Praegu elaks niikuinii nagu Andromeda udus, mitte midagi ei näe. 

Väljaarvatud öised õudusnäod.

Nägin jälle twisted unenägu. Ei, mitte nägu. Need ei ole näod enam, need on hääled ja tuul. Ja kaja. Varjud ja tunded, just kui midagi oleks ja jälgiks pidevalt. Liigutada ei saa. Hingata ei saa. Lämbun. Surmahirm on. Proovin sellega rääkida, küsin midagi. Jään vastuseta edasi lämbuma. Tapeet koorub maha, toolid kukuvad iseenesest ümber, kapiuksed lendavad lahti. Ja mingil hetkel saab see läbi. 

Öö jooksul 3 korda keskmiselt, magada ei lasta.

Hetkel on see minu jaoks uus ja imeline, varsti muutub see tavaliseks ning lõpuks äkki ei oskagi enam teisiti uinuda?

Peatu!

Aga nii kaua, kuni sulle läheb korda teiste arvamus, oled sa nende oma.