ühe lõpp on teise algus (eluring)

siputab ja vaatab ringi
väike valge vagel

otsib uusi koolend hingi
mullahunnikute vahel

kas kuskil näha papist kingi
või ehk leidub mõni parem

tütarlaps või noormees mingi
kel katkenud on eluahel

mõtted, mis lähevad mööda

ma neelan 

oma armastuse alla

& kogemata hing jääb kinni

sind minevikku 

sisse kanda

on raske olles kinnisilmi

tahaks koju

tahaks ära

et mööduks kõik see ruttu

sinna kus on lõpuvärav

tahaks jääda tuttu

*⋆ ⍋*⋆⍋⋆*✩

laman pimedas metsas
kus mullane pinnas

mõtlen sinust kes
sa oled seal linnas

siin tumedust matavad tähed
mõni alles sünnib, mõni just sureb

kuid kuhu sina seal lähed
kui sind valgustavad võltstuled?

how to tie a noose for beginners

Nöör

Udune miljöö

Söö tablette

Löö külge

suvalistele meestele 

linnapeal

Seotud köis

Tüdruk kaunis kui lilleõis

Tahab pimedusse

& linnaööst ei piisa

Ma ei saa olla ideaalne. Ma saan olla ainult piisavalt hea. Ma saan olla piisavalt hea, et kui sul on igav, siis sa pigem vaataksid minuga telekat, kui süstiksid heroiini veeni. Ma saaksin olla lihtsalt tavaliselt hea, et kui sa peaksid valima, siis sa pigem valiksid minu kui üksinduse.

Ma ei saa olla ideaalne. Ma ei tahakski. Ma ei tahaks, et sina oleksid ideaalne. Sest sa saad olla ainult nii piisavalt hea, et ma suudaksin veel kirjutada mõne rea.

new post about old life

Õhtuti mööda kumava kuu peelgedusest helendavat merekallast koju jalutades ei jõudnudki ära oodata, mil sinna jõuan. Sest mind ootas keegi. Lõpuks ometi oodati mind kuhugi. Selline tunne mul oligi - kõik oli meeldivalt lihtne.

Kohtasin kedagi nii sürreaalset, et isegi Salvador Dali & Frida Kahlo kahepeale ei suudaks maalida pilti, mis oleks absurdsem & ilusam kui tema. 

Ta on üksildus.

?

Istun rannas kodu lähedal, mõtlen vaadeldes vaikselt & tasasevalt liikuvaid laineid, et kuidas on elu sedasi läinud. Kuhu on minu elulained mind kandnud. Miks just sellesse randa. Kas minu jaoks on üldse ruumi.

Miks suudavad olla lained nõnda rahulikud & mina seda mitte. Miks ma ei saa lihtsalt nautida seda, mis mul selle liiva peal istudes olemas on. Miks ometi on nii, et mina kardan sind kaotada. Iga kord, kui sa mu peale pahandad. Kui sa mind eemale tõukad. Kui sa mind välja viskad. Kui ma nutan & sa jätad mind üksi minu kurbusega. Kui ma tahan olla ainult kõike head eelkõige sinu jaoks, aga sa seda märgata ei taha.

Kuidas suudavad lained vahel tormikeerises olla nii marud, kuid päev hiljem jälle nõnda rahulikud. Nagu midagi poleks olnud. Nagu poleks olnud tormi, äikest, vihma. Lihtsalt edasi olla omaenda tasakaalus & vaikuses. 

Kuidas suudavad olla lained nõnda rahulikud & sina seda mitte. Miks sa ei saa lihtsalt nautida seda, mis sul selle linna sees elades olemas on. Miks ometi on nii, et sina ei karda mind kaotada. Iga kord, kui sa mu peale pahandad. Kui sa mind eemale tõukad. Kui sa mind välja viskad. Kui ma nutan & sa jätad mind üksi minu kurbusega. Kui ma tahan olla ainult kõike head eelkõige sinu jaoks, siis miks sa mind kaotada ei karda?

Kas minu jaoks on üldse ruumi?

Kõik salajane muutub nähtavaks

ma olen näts
mille närisid läbi
& sülitasid maha
ning mis jäi su talla külge kinni


mis koledaks muutunud
& määrdunud mustaks
mida üritad nüüd nokkida
oma saapa küljest lahti


kuid ükskõik kui palju
sa seda ei üritaks
vist loodan ma hinges
et jääb mingi osa minust
sinu külge ikka
igaveseks kinni

I had a sex dream of you

Ma heidan murule pikali
koos Sinuga
kastesest märjale rohule
Sinu kõrvale

Päike lehvitab meile oma kullast sõrmedega
selgest sinisest taevast
sama selgest kui see,
et oled siin minuga

Me lebame vaikides,
seda sõnad ei muuda
Isegi kui me ei vaata teineteist, 
vaatame samas suunas

Kõik linnud, puud & mardikad
teavad, kes me oleme
& et me oleme siin
ning jätkavad oma laulu loomisest

Ma sulen silmad
sellel murul, Sinu kõrval
ning näen unes,
kuidas loome meie

Nad ei armasta enam teineteist, sai keegi teine neist.

Nii võib juhtuda.

same shit different day

Kell sai juba neli. Ma pole veel oma madratsilt tõusnud, vaatan oma aknast välja, mille kardinapuu on alla kukkunud ja õnnetud kruviaugud koguvad akna kohal tolmu. Mitte midagi ei liigu. Isegi vihmatilgad on klaasidel paigal, ei voola, ei saja juurde. On vaid liikumatus.
Suvi on järjekordselt läbi saanud.

peojärgne depressioon

Kukkusin täna
sügavamale auku
kui see, mille ma rannas kaevasin.
Kuigi vett tuli minust vist sama palju 

kui selles augus
seal rannaliivas

Minu kehast voolab soolast merevett,
et ma saaksin seda juua 

ning seeläbi piineldes janusurma surra

Paradoksana

Deliiriumist ilmutunuid mõtetevõrke punudes, iseennast mustast august läbituna valgesse tükkides, oh kuidas ma tunnen sel hetkel, kuis kõik mu kakssada kuus luud purunevad tükkideks.
Mitte ühtegi teist hinge kohates olen enda oma vaakumas, muljutult vastu sammalt, mis ei kuulu mulle, üritan sulada surujate käte vahel pisikeseks, peaaegu märkamatuks veepiisaks, tõestamaks oma ebardunud eksistentsi. 
Enda silmis küll aga selle absoluutset puudumist. 
Minuga pole midagi juhtunud. Selles kogu müsteerium peitubki.
Selles, ja minu deliiriumis, mis pole õieti mu enda omagi.

Võin pea anda selle eest, et oma südant mul enam ammugi anda ei ole.

✿ڿڰۣ—

otsakord on sama nõme nagu iga muu kordki selles maailmas

🌈

Ma mäletan, et kunagi ma vahepeal ei maganud öösiti. Ja siis hommikul magasin kaua-kaua. 
Või siis juba päeval. 
Aga mul oli lihtsalt režiim sassis, muidu oli ju kõik korras. 
Õhtul ei tulnud järjekordselt und. Istusin netis, suhtlesin. Jalutasin maja peal. Istusin köögis, jõin vett. Vehkisin duššiga lambipirni ees, et näha, kas sellest tuleb vikerkaar või mitte. Ei tulnud. 

minu armastus(t)est

vahel tahaks naerda

lihtsalt, ilma põhjuseta

aga ma vajan veel aega

sest mind võidakse petta...

mul on sees veider tunne, mis meenutab mulle armastust...

aga ma ei tea, kas ma puudutan seest- või väljaspoolt seda armastuse ust...

ilmselt siiski väljast, sest ukselink on külm. Ma pole kindel, kas ma just tulin sellest toast õue ja sulgesin enda järel ukse, kuid pole jõudnud veel kätt ukselingilt tõsta, või olen ma alles sisenemas, kuid pole jõudnud ukselinki alla vajutada. Siin ma seisan, käsi ukselingil, teadmatuses, kas ma olen tulemas või minemas.

ma vist ikkagi tulen alles, sest mul ei ole eriti külm. järelikult pole ma kaua siin külmetanud. aga ma ei taha veel koju minna, sest ma tunnen ennast hästi. mul ei ole paanikahoog, ma ei ole kurb. järelikult juhtus sinu kodus midagi, mis tekitas minus heameelt. kõik oligi võib-olla hästi, kuid siis ma tõusin ja mõtlesin, et lähen koju, et sa tuled mulle järgi ja palud, et ma jääks. Sa ei tulnud mulle järgi, aga ma ei tea, kas mul oleks nüüd peale seda veider uuesti sisse tulla? et teen ukse lahti ja tulen istun teie juurde, keegi viskab mulle õlle näppu ja vaatame kõik koos telekat, vessu voolik käest kätte käies. või juhtub hoopis nii, et ma teen ukse lahti, astun tuppa ja keegi ei paku mulle midagi, mind heidetakse ringist välja ja kõik on ebamugavas seisus, mõtlevad, et ma pidin juba ära minema, miks ma jälle siin olen. ma ei tea, mida sina tahad. sellepärast ma ei julge astuda ühtegi sammu. ei tagasi sinu juurde ega ka edasi kodupoole. sest äkki, kui ma nüüd koju lähen, ei näe ma sind enam kunagi? sa mõtled, et ma läksin ära, sest ma ei viitsinud sinuga olla, et mul hakkas igav ja sa ei söanda minuga uuesti kontakti võtta, arvates, et ma ei taha enam... surun kätt lingi külge, ei julge seda sellelt veel tõsta... käel on jube külm. ma vaevu veel tunnen seda. okei, mõtlesin välja, et lähen sisse. saagu, mis saab. avan ukse..... sa istud põrandal teleka ees, su sõbrad ümberringi kõik ühtäkki pööravad enda pilgud minu poole. ja ma ei saa oma kätt ukselingilt tõsta! see on lingi külge jäätunud, seisan nagu idioot seal, käsi ukselingil, ei astu sisse ega lähe välja...

häbi hakkab, sulgen kiiresti ukse. seisan seal edasi tobeda tundega, kui ma siia jään ja sa ühel hetkel poodi lähed VÕI EI, kui su sõbrad koju hakkavad minema, see tuleb ju üsna varsti, siis mis ma seisan siin lingi küljes edasi või!? 

ma poleks pidanud paigal seisma nii kaua. oleks võinud suvalt sisse kõndida, vaadata, mis saab, või koju minna, sest päevi on ees veel palju. aga ei, mina jäin liiga kauaks mõtlema.

kolmas kord

Veel üks tühi päev nelja seina vahel. Valge lagi. Valged seinad. Valge lumi sadas ka maha. Sellised on minu päevad. Mustad ööd ja valged päevad. Maailm on must-valge.

teine kord

teist korda ei tule

esimene kord

Vahepeal jääb mulje, nagu inimesi kutsutaksegi enda juurde selleks, et saada seda head tunnet, mis tekib siis, kui nad lahkuvad. Selline sain-vabaks tunne. Nüüd on nii hea üksi kodus olla, võtan riided ära ja kuulan salaja koledat muusikat... Homme kutsun jälle kedagi külla, kelle ees mõttetult viisakas olla... Maailm kutsub samamoodi teisi külla. Põhiliselt on inimesed nagu maailma lemmikloomad, jooksevad ringi, ei saa midagi aru, aga liputavad saba, kui maailm neile süüa ja mänguasju pakub. Aga mina ja mõned teised oleme külalised... Meie saame ka korra süüa, aga kaua sa ikka võõrast toidad. Endalgi on vastik teise kulul elada...

õhtuti on ideaalne

päike paistab mu tuppa tavaliselt hommikuti, kui kell on alles kolm. esialgu on kõik alati nii ilus ja nii soe, et ei tahakski enam kunagi öösel välja minna. kuid ühel hetkel ei suuda enam, palav hakkab, kui igal hommikul ärkan, tekk põrandal, juuksed naha külge kleepunud. ei taha enam päikest oma tuppa. õues ei saa päeviti rahu, igal pool näen, iseenda toas, kuhugi ei ole pääsu... aga kuu paistab mu tuppa tavaliselt öösiti, kui kell on alles kolm. esialgu on alati kõik nii lummav ja nii müstiline. et ei tahaksi enam kunagi päevavalgust näha. kuid ühel hetkel ei suuda enam, külm hakkab.

tähestik lõppeb tegelt paberi keskel

ma pole üheski suhtes mitte üheski suhtes
pole mõjutatud
pole kohustatud
ma ei saa ära minna, sest ma ei kaoks kuhugi, jääksin alles, vaid teises kohas
on hämar, on soe, ma naeratan, sest mitte miski ei loe