Mis sa arvad?

Miks suudan kirjutada luulet
vaid siis, kui on miskit kurba?
Kui tunnen südames ma puudet,
või noh, kui ootan surma.
Kui tunnen maailmas ma kurja,
keegi kargab mulle turja.
Tead küll seda tunnet veidi,
ah mis ma ikka womansplainin.
Aga nüüd on elu okei,
there's no pleasure, there'se no pain.
Aga kokkuvõttes hästi,
ei pea tegema mis kästi.
Vähemalt mitte iga päev,
ühesõnaga kõik on hää.
Kas nüüd siis ei saagi luuletada
või peaks kokku luuletama?