tädi teraapia

Olgu Sinus julgus

oma sisemuses

sütitada valgus

selle pimeduses

Olgu Sinus rahu

teiste piirangutes

mis Sinusse ei mahu

muuda viirastuseks

.

Mis sa arvad?

Miks suudan kirjutada luulet
vaid siis, kui on miskit kurba?
Kui tunnen südames ma puudet,
või noh, kui ootan surma.
Kui tunnen maailmas ma kurja,
keegi kargab mulle turja.
Tead küll seda tunnet veidi,
ah mis ma ikka womansplainin.
Aga nüüd on elu okei,
there's no pleasure, there'se no pain.
Aga kokkuvõttes hästi,
ei pea tegema mis kästi.
Vähemalt mitte iga päev,
ühesõnaga kõik on hää.
Kas nüüd siis ei saagi luuletada
või peaks kokku luuletama?

Mõned inimesed

mõned inimesed iialgi ei muutu

torgivad teemasid, mis nendesse ei puutu

oma elu elada katsugu ja suutku

tunne, nagu mängiksime ikka “Nelja ruutu”

Kes jääb peale, kesse võidab

kellel rohkem katus sõidab

kellel rohkem vigu on

ja kel on kiirem Tiguan

kumb on parem maletaja

või kumb on parem valetaja

kes on stiilsem, kes on rikkam

ja kesse suudab rohkem sitta

teise kohta öelda

aga ilmselt mitte tõena

väsind sellest konkurentsist

a kumma hiljem leiab rentslist?

sure matus

ära saa valesti aru

kui kirjutan midagi kurba

see on vaid valu

mida mul õnnestub tunda

palju vähem kui saan selle

endast välja elada

endast välja minemata

sest elada on armastada

& ennast mitte matta

armastada Luulet

armastada valu

armastada puudet

südames mis tajun

Luule elab igavesti

ta kunagi ei sure

ka siis kui keegi tasakesti

on kustutanud tuled

 O, kastraat!

mõtle, mis protsess käib?

mõtlemisprotsess käib.

aga vähemalt ma olen

olen igavam kui male
olen igatpidi vale

olen nahk sinine

olen vaevu inime'

olen varbavahemäda

olen neegri näljahäda

olen till külma käes
olen varusissepääs
olen odav väike hoor
osta-1-ja-saa-pool
olen talla küljes näts
olen tühi inimrämps
olen no longer fresh
olen inimmahlapress

suits on 

tervisele kahjulik

aga parem

üks suits siin

kui suitsiid

seal

kui olen kurb

& nõrk

tundub surm

nii hõrk

Viskad heiti, kandes õe kleiti

pole kuulnud elu sees

& poleks uskun'd vaist:

40-aastane mees 

kiusab väikest naist

kas tunned end siis suuremana,

kui pisendad sa mind?

miks 2-meetrisena

ikka kardad mind?

kas printsessid pole mitte

neiud noored, kenakesed

aeg-ajalt tuleb ette, 

et on kleidikandjaks mehed

miks sa solvud, miks sa vingud,

räägid vireleval toonil?

mul süda aina verd tilgub,

et miks sa, raisk, ei hooli?!

sõge õde

kuidas sa lased

minu isiklikku ruumi
sisse deemonid
kes siia ei mahu?

tulin maale, kus kased,
et saaks kõndida puuni
& kus ilus veel on nii
& saan teist rahu

kas mees peaks pigem 
kaitsma oma naist
või on talle veel ligem
tema õde?

ja kui õde on sõge,
kas su naist haavata
tema puhul on tõde?

kas mees peaks hoidma 
oma naise poole
ka siis,
kui õde on "haige"
kas peaks kinkima 
talle oma hoole
või otsima uue, 
tundetu naise?

Psühhiaatrium

istun haiglas

pole midagi

selles paigas

mida sinagi 

ei teaks

 

istun haiglas

pole miskit

selles paigas

mida kisti 

välja peast

ainult laman

valgel linal

ikka sama

vana mina

muud ei ole muutunud

ikka sama valu tajun

keegi pole puutunud

mu vana katkist aju

"võtke ära valu!

ei teagi keda palun

valged seinad kooruvad

tühjas haiglas teiste seas

ajukerad poolduvad

tühjas haiges vanas peas

Hullumaja puhvet

söögipaus, tsekin kappi

vaikselt vihast karjun appi

no mida päris fakin helli

jälle makaronid

sellist asja ma ei tellind

kohvipaus, tsekin tassi

juba tunnen peal ma kassi

kus on norm kohviuba???

mingi lurr

sellist asja ma ei luba

võtan sellejärel tooli

selle plastikust, ju tead

millel istudes jääb kangeks keha

haiglas toit on nagu koolis

söögid kõik on üli head 

ainult kokk ei oska teha

tädi Lembe-Luule

Sinuga käest hoides jalutan
Armastan su käsi
Sinuga süda ei valuta
Sinuga vaim ei väsi

Mis arvad sellest luulest
Kirjutasin selle sulle
Hammustan sind õrnalt huulest
Kui sa lähedamal mulle

Ole lihtsalt minuga
Muud ei palu ma
Sest koos sinuga
Elu on isegi talutav

kosmosest laenatud laused

tähed on taevas

& vihikus

nii ma oma vaevas

pole sihitult

kondamas ringi

sest juhitult

saadavad hingi

kosmose pühikud

paberil pliiats

loob ridu

mis tulevad siia

taevast kus idu

kasvanud suureks

& tulevad alla

et olla mu juures

et päästaks nad valla

.

Kui käituksin kogu aeg hästi

& kunagi ei muutuks pahaks,

teeks vaid seda, mis kästi

& ühtki meest ei tahaks.

See sulle meeldiks, mu Maailm,

kui oleksin taltsas & vaga,

vait nagu Chaplini film,

silmad lahti, kuid magan.

Võikski ju olla raami mahtudes,

aga mida see mulle annaks,
kui ühtegi pattu siis lahkudes

ma enese hinges ei kannaks?

Kui elu ei suudaks mind hirmutada,

siis poleks mul millestki kirjutada.

Hirmukartus

Roosilt on langenud viimane õis
ning alles on jäänud vaid nupp.
Mis minuga ometi juhtuda võis?
Olen arglik kui vaikiv nukk.

Kui olin veel laps, muru peal haljal
polnud mul muret, kes näeb või ei näe,
mäletan, jooksin täiesti paljalt,
vahel sipelgapessa torkasin käe.

Lakast sai hüpatud kolm meetrit alla,
et kukkuda pehmesse heina.
Kas sadas lund või vihma kallas,
kunagi toas ei passinud seina.

Ainuke mure küll tol ajal oli,
herned kas juba on kasvand?
Ja ka vahel, kui nägin postiljoni,
kirjasõber kas juba on vastand?

Ilusad, vapramad, lihtsamad ajad,
kui öösel salaja mindud sai metsa.
Ei kartnud turnida lagunevas majas
ega hiljem selle eest saada vitsa.

Kuid lõpuks leidsid ka minu üles
kõiksugu hirmud ja para.
Nüüd neid kannan kiivalt süles
nagu oma ainukest vara.

Aastad on möödunud, vembuvett rüüpan,
enam puu otsagi ei julge ronida.
Ohates uue sigari süütan
juba peaaegu kustunud koniga.

tädi Luule

täna öösel ilmnes tõde

on mu vanaema rase

isal sünnib vend või õde

ma saan uue sugulase

kuid vanaema pole ammu

toonud lapsi ilmale

ei tea kas enam ongi rammu

tuua nüüd see viimane

vanaema valust kange

paanika on minulgi

juba nägu muutund valgeks

põranda peal siruli

tõmban välja kätest-jalust

hoian süles seda last

kes tekkinud on suurest valust

ning kasvanud fantaasiast

kohutavalt kisab ta

nutuvõru ümber huule

läbi valupisara

sündinud on tädi luule

ühe lõpp on teise algus (eluring)

siputab ja vaatab ringi
väike valge vagel

otsib uusi koolend hingi
mullahunnikute vahel

kas kuskil näha papist kingi
või ehk leidub mõni parem

tütarlaps või noormees mingi
kel katkenud on eluahel

mõtted, mis lähevad mööda

ma neelan 

oma armastuse alla

& kogemata hing jääb kinni

sind minevikku 

sisse kanda

on raske olles kinnisilmi

tahaks koju

tahaks ära

et mööduks kõik see ruttu

sinna kus on lõpuvärav

tahaks jääda tuttu