Psühhiaatrium

istun haiglas

pole midagi

selles paigas

mida sinagi 

ei teaks

 

istun haiglas

pole miskit

selles paigas

mida kisti 

välja peast

ainult laman

valgel linal

ikka sama

vana mina

muud ei ole muutunud

ikka sama valu tajun

keegi pole puutunud

mu vana katkist aju

"võtke ära valu!

ei teagi keda palun

valged seinad kooruvad

tühjas haiglas teiste seas

ajukerad poolduvad

tühjas haiges vanas peas

Hullumaja puhvet

söögipaus, tsekin kappi

vaikselt vihast karjun appi

no mida päris fakin helli

jälle makaronid

sellist asja ma ei tellind

kohvipaus, tsekin tassi

juba tunnen peal ma kassi

kus on norm kohviuba???

mingi lurr

sellist asja ma ei luba

võtan sellejärel tooli

selle plastikust, ju tead

millel istudes jääb kangeks keha

haiglas toit on nagu koolis

söögid kõik on üli head 

ainult kokk ei oska teha

tädi Lembe-Luule

Sinuga käest hoides jalutan
Armastan su käsi
Sinuga süda ei valuta
Sinuga vaim ei väsi

Mis arvad sellest luulest
Kirjutasin selle sulle
Hammustan sind õrnalt huulest
Kui sa lähedamal mulle

Ole lihtsalt minuga
Muud ei palu ma
Sest koos sinuga
Elu on isegi talutav

kosmosest laenatud laused

tähed on taevas

& vihikus

nii ma oma vaevas

pole sihitult

kondamas ringi

sest juhitult

saadavad hingi

kosmose pühikud

paberil pliiats

loob ridu

mis tulevad siia

taevast kus idu

kasvanud suureks

& tulevad alla

et olla mu juures

et päästaks nad valla

.

Kui käituksin kogu aeg hästi

& kunagi ei muutuks pahaks,

teeks vaid seda, mis kästi

& ühtki meest ei tahaks.

See sulle meeldiks, mu Maailm,

kui oleksin taltsas & vaga,

vait nagu Chaplini film,

silmad lahti, kuid magan.

Võikski ju olla raami mahtudes,

aga mida see mulle annaks,
kui ühtegi pattu siis lahkudes

ma enese hinges ei kannaks?

Kui elu ei suudaks mind hirmutada,

siis poleks mul millestki kirjutada.

Hirmukartus

Roosilt on langenud viimane õis
ning alles on jäänud vaid nupp.
Mis minuga ometi juhtuda võis?
Olen arglik kui vaikiv nukk.

Kui olin veel laps, muru peal haljal
polnud mul muret, kes näeb või ei näe,
mäletan, jooksin täiesti paljalt,
vahel sipelgapessa torkasin käe.

Lakast sai hüpatud kolm meetrit alla,
et kukkuda pehmesse heina.
Kas sadas lund või vihma kallas,
kunagi toas ei passinud seina.

Ainuke mure küll tol ajal oli,
herned kas juba on kasvand?
Ja ka vahel, kui nägin postiljoni,
kirjasõber kas juba on vastand?

Ilusad, vapramad, lihtsamad ajad,
kui öösel salaja mindud sai metsa.
Ei kartnud turnida lagunevas majas
ega hiljem selle eest saada vitsa.

Kuid lõpuks leidsid ka minu üles
kõiksugu hirmud ja para.
Nüüd neid kannan kiivalt süles
nagu oma ainukest vara.

Aastad on möödunud, vembuvett rüüpan,
enam puu otsagi ei julge ronida.
Ohates uue sigari süütan
juba peaaegu kustunud koniga.

tädi Luule

täna öösel ilmnes tõde

on mu vanaema rase

isal sünnib vend või õde

ma saan uue sugulase

kuid vanaema pole ammu

toonud lapsi ilmale

ei tea kas enam ongi rammu

tuua nüüd see viimane

vanaema valust kange

paanika on minulgi

juba nägu muutund valgeks

põranda peal siruli

tõmban välja kätest-jalust

hoian süles seda last

kes tekkinud on suurest valust

ning kasvanud fantaasiast

kohutavalt kisab ta

nutuvõru ümber huule

läbi valupisara

sündinud on tädi luule

ühe lõpp on teise algus (eluring)

siputab ja vaatab ringi
väike valge vagel

otsib uusi koolend hingi
mullahunnikute vahel

kas kuskil näha papist kingi
või ehk leidub mõni parem

tütarlaps või noormees mingi
kel katkenud on eluahel

mõtted, mis lähevad mööda

ma neelan 

oma armastuse alla

& kogemata hing jääb kinni

sind minevikku 

sisse kanda

on raske olles kinnisilmi

tahaks koju

tahaks ära

et mööduks kõik see ruttu

sinna kus on lõpuvärav

tahaks jääda tuttu

*⋆ ⍋*⋆⍋⋆*✩

laman pimedas metsas
kus mullane pinnas

mõtlen sinust kes
sa oled seal linnas

siin tumedust matavad tähed
mõni alles sünnib, mõni just sureb

kuid kuhu sina seal lähed
kui sind valgustavad võltstuled?

how to tie a noose for beginners

Nöör

Udune miljöö

Söö tablette

Löö külge

suvalistele meestele 

linnapeal

Seotud köis

Tüdruk kaunis kui lilleõis

Tahab pimedusse

& linnaööst ei piisa

Ma ei saa olla ideaalne. Ma saan olla ainult piisavalt hea. Ma saan olla piisavalt hea, et kui sul on igav, siis sa pigem vaataksid minuga telekat, kui süstiksid heroiini veeni. Ma saaksin olla lihtsalt tavaliselt hea, et kui sa peaksid valima, siis sa pigem valiksid minu kui üksinduse.

Ma ei saa olla ideaalne. Ma ei tahakski. Ma ei tahaks, et sina oleksid ideaalne. Sest sa saad olla ainult nii piisavalt hea, et ma suudaksin veel kirjutada mõne rea.

new post about old life

Õhtuti mööda kumava kuu peelgedusest helendavat merekallast koju jalutades ei jõudnudki ära oodata, mil sinna jõuan. Sest mind ootas keegi. Lõpuks ometi oodati mind kuhugi. Selline tunne mul oligi - kõik oli meeldivalt lihtne.

Kohtasin kedagi nii sürreaalset, et isegi Salvador Dali & Frida Kahlo kahepeale ei suudaks maalida pilti, mis oleks absurdsem & ilusam kui tema. 

Ta on üksildus.

?

Istun rannas kodu lähedal, mõtlen vaadeldes vaikselt & tasasevalt liikuvaid laineid, et kuidas on elu sedasi läinud. Kuhu on minu elulained mind kandnud. Miks just sellesse randa. Kas minu jaoks on üldse ruumi.

Miks suudavad olla lained nõnda rahulikud & mina seda mitte. Miks ma ei saa lihtsalt nautida seda, mis mul selle liiva peal istudes olemas on. Miks ometi on nii, et mina kardan sind kaotada. Iga kord, kui sa mu peale pahandad. Kui sa mind eemale tõukad. Kui sa mind välja viskad. Kui ma nutan & sa jätad mind üksi minu kurbusega. Kui ma tahan olla ainult kõike head eelkõige sinu jaoks, aga sa seda märgata ei taha.

Kuidas suudavad lained vahel tormikeerises olla nii marud, kuid päev hiljem jälle nõnda rahulikud. Nagu midagi poleks olnud. Nagu poleks olnud tormi, äikest, vihma. Lihtsalt edasi olla omaenda tasakaalus & vaikuses. 

Kuidas suudavad olla lained nõnda rahulikud & sina seda mitte. Miks sa ei saa lihtsalt nautida seda, mis sul selle linna sees elades olemas on. Miks ometi on nii, et sina ei karda mind kaotada. Iga kord, kui sa mu peale pahandad. Kui sa mind eemale tõukad. Kui sa mind välja viskad. Kui ma nutan & sa jätad mind üksi minu kurbusega. Kui ma tahan olla ainult kõike head eelkõige sinu jaoks, siis miks sa mind kaotada ei karda?

Kas minu jaoks on üldse ruumi?

Kõik salajane muutub nähtavaks

ma olen näts
mille närisid läbi
& sülitasid maha
ning mis jäi su talla külge kinni


mis koledaks muutunud
& määrdunud mustaks
mida üritad nüüd nokkida
oma saapa küljest lahti


kuid ükskõik kui palju
sa seda ei üritaks
vist loodan ma hinges
et jääb mingi osa minust
sinu külge ikka
igaveseks kinni

I had a sex dream of you

Ma heidan murule pikali
koos Sinuga
kastesest märjale rohule
Sinu kõrvale

Päike lehvitab meile oma kullast sõrmedega
selgest sinisest taevast
sama selgest kui see,
et oled siin minuga

Me lebame vaikides,
seda sõnad ei muuda
Isegi kui me ei vaata teineteist, 
vaatame samas suunas

Kõik linnud, puud & mardikad
teavad, kes me oleme
& et me oleme siin
ning jätkavad oma laulu loomisest

Ma sulen silmad
sellel murul, Sinu kõrval
ning näen unes,
kuidas loome meie

Nad ei armasta enam teineteist, sai keegi teine neist.

Nii võib juhtuda.

same shit different day

Kell sai juba neli. Ma pole veel oma madratsilt tõusnud, vaatan oma aknast välja, mille kardinapuu on alla kukkunud ja õnnetud kruviaugud koguvad akna kohal tolmu. Mitte midagi ei liigu. Isegi vihmatilgad on klaasidel paigal, ei voola, ei saja juurde. On vaid liikumatus.
Suvi on järjekordselt läbi saanud.

peojärgne depressioon

Kukkusin täna
sügavamale auku
kui see, mille ma rannas kaevasin.
Kuigi vett tuli minust vist sama palju 

kui selles augus
seal rannaliivas

Minu kehast voolab soolast merevett,
et ma saaksin seda juua 

ning seeläbi piineldes janusurma surra

Paradoksana

Deliiriumist ilmutunuid mõtetevõrke punudes, iseennast mustast august läbituna valgesse tükkides, oh kuidas ma tunnen sel hetkel, kuis kõik mu kakssada kuus luud purunevad tükkideks.
Mitte ühtegi teist hinge kohates olen enda oma vaakumas, muljutult vastu sammalt, mis ei kuulu mulle, üritan sulada surujate käte vahel pisikeseks, peaaegu märkamatuks veepiisaks, tõestamaks oma ebardunud eksistentsi. 
Enda silmis küll aga selle absoluutset puudumist. 
Minuga pole midagi juhtunud. Selles kogu müsteerium peitubki.
Selles, ja minu deliiriumis, mis pole õieti mu enda omagi.

Võin pea anda selle eest, et oma südant mul enam ammugi anda ei ole.

✿ڿڰۣ—

otsakord on sama nõme nagu iga muu kordki selles maailmas