Istun rannas kodu lähedal, mõtlen vaadeldes vaikselt & tasasevalt liikuvaid laineid, et kuidas on elu sedasi läinud. Kuhu on minu elulained mind kandnud. Miks just sellesse randa. Kas minu jaoks on üldse ruumi.
Miks suudavad olla lained nõnda rahulikud & mina seda mitte. Miks ma ei saa lihtsalt nautida seda, mis mul selle liiva peal istudes olemas on. Miks ometi on nii, et mina kardan sind kaotada. Iga kord, kui sa mu peale pahandad. Kui sa mind eemale tõukad. Kui sa mind välja viskad. Kui ma nutan & sa jätad mind üksi minu kurbusega. Kui ma tahan olla ainult kõike head eelkõige sinu jaoks, aga sa seda märgata ei taha.
Kuidas suudavad lained vahel tormikeerises olla nii marud, kuid päev hiljem jälle nõnda rahulikud. Nagu midagi poleks olnud. Nagu poleks olnud tormi, äikest, vihma. Lihtsalt edasi olla omaenda tasakaalus & vaikuses.
Kuidas suudavad olla lained nõnda rahulikud & sina seda mitte. Miks sa ei saa lihtsalt nautida seda, mis sul selle linna sees elades olemas on. Miks ometi on nii, et sina ei karda mind kaotada. Iga kord, kui sa mu peale pahandad. Kui sa mind eemale tõukad. Kui sa mind välja viskad. Kui ma nutan & sa jätad mind üksi minu kurbusega. Kui ma tahan olla ainult kõike head eelkõige sinu jaoks, siis miks sa mind kaotada ei karda?
Kas minu jaoks on üldse ruumi?
