mõned inimesed iialgi ei muutu
torgivad teemasid, mis nendesse ei puutu
oma elu elada katsugu ja suutku
tunne, nagu mängiksime ikka “Nelja ruutu”
Kes jääb peale, kesse võidab
kellel rohkem katus sõidab
kellel rohkem vigu on
ja kel on kiirem Tiguan
kumb on parem maletaja
või kumb on parem valetaja
kes on stiilsem, kes on rikkam
ja kesse suudab rohkem sitta
teise kohta öelda
aga ilmselt mitte tõena
väsind sellest konkurentsist
a kumma hiljem leiab rentslist?
Roosilt on langenud viimane õis
ning alles on jäänud vaid nupp.
Mis minuga ometi juhtuda võis?
Olen arglik kui vaikiv nukk.
Kui olin veel laps, muru peal haljal
polnud mul muret, kes näeb või ei näe,
mäletan, jooksin täiesti paljalt,
vahel sipelgapessa torkasin käe.
Lakast sai hüpatud kolm meetrit alla,
et kukkuda pehmesse heina.
Kas sadas lund või vihma kallas,
kunagi toas ei passinud seina.
Ainuke mure küll tol ajal oli,
herned kas juba on kasvand?
Ja ka vahel, kui nägin postiljoni,
kirjasõber kas juba on vastand?
Ilusad, vapramad, lihtsamad ajad,
kui öösel salaja mindud sai metsa.
Ei kartnud turnida lagunevas majas
ega hiljem selle eest saada vitsa.
Kuid lõpuks leidsid ka minu üles
kõiksugu hirmud ja para.
Nüüd neid kannan kiivalt süles
nagu oma ainukest vara.
Aastad on möödunud, vembuvett rüüpan,
enam puu otsagi ei julge ronida.
Ohates uue sigari süütan
juba peaaegu kustunud koniga.
